Personaalne auaste NSVL-is oli sõjaväes ja poolsõjaväestatud (paramilitaarsetes) organisatsioonides kasutatav auaste, mis antakse teenistujatele nende isikliku tegevuse alusel ning ei ole seotud nende ametikohaga.
Personaalsed auastmed sõjaväes
Personaalsed auastmed sõjaväestatud asutustes
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus
Vastavalt 1935. aasta 16. oktoobril NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimehe Mihhail Kalinini, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vjatšeslav Molotovi ja NSV Liidu Kesktäitevkomitee sekretäri I. Akulovi poolt vastuvõetud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse töötajate teenistuse põhimäärusele[1] (Положение о прохождении службы начальствующи составом Главного управления государственной безопасности Народного комиссариата внутренних дел Союза ССР) kehtestati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse töötajatele senisest sõjaväelistest auastmetest erinevad personaalsed auastmed.
Täiendavalt kandsid riikliku julgeoleku juhtivkoosseisu seersandid, nooremleitnandid, leitnandid ja kaptenid vormiriietuse lõkmetel hõbedavärvi põimiku kujutist; riikliku julgeoleku juhtivkoosseisu majorid, vanemmajorid, 3. järgu, 2. järgu ja 1. järgu riikliku julgeoleku komissarid lõkmetel kullavärvi põimiku kujutist.
Personaalsed "auastmed" NLKP-s
Nõukogude Liidu kommunistlikus parteis, mis oli üles ehitatud kindlat käsuliini ja alluvusvahekordi arvestades, olid "personaalseteks auastmeteks" reakoosseisul:
- NLKP liikme kandidaat;
- NLKP liige;
Nõukogude Liidu kommunistlikus parteis juhtivkoosseisu "personaalseteks auastmeteks" kesktasemel ehk liiduvabariigi kommunistlikus parteis olid:
- NLKP linna- või rajoonikomitee liikmed
- NLKP liiduvabariigi KK liikmekandidaadid;
- NLKP liiduvabariigi KK liikmed;
- Pikemalt artiklis EKP KK
NSV Liidu keskvõimu tasemel olid "personaalseteks auastmeteks":
Viited