Peet Vallak

Peet Vallak (kodanikunimega Peeter Pedajas; 23. juuni 1893 Männiku talu[1], Suitsuküla (tänapäevane Väljaküla), Voltveti vald (hilisem Tihemetsa), Saarde kihelkond, Pärnumaa – 17. märts 1959 Tartu) oli eesti prosaist ja tõlkija[2].

Elulugu

Peet Vallak sündis talumehe pojana. Tema isa Jaan Pedajast (1861–1926) iseloomustati kui vaikse iseloomu ja hea huumorimeelega töökat talupoega. Ema Miina Pedajas (1863–1944, neiupõlvenimega Siitan) oli heasüdamlik ja jutukas inimene, kes armastas väga seltskonda. Oma kirjanikuande päris Peet oma vanematelt. Jaanil ja Miinal oli neli last: poeg Hans (sündinud 1886), tütar Leena (1887), tütar Juula (1890) ja poeg Peeter (1893). Peedu lapsepõlveaastad olid hõlpsad ja mõnusad. Tal oli harmooniline ning töökas kodu, talle jätkus nii ema armastust kui isa tarkust. Tema noorusaastate aeg oli harmooniline, ilma eriliste raskuste ja viperusteta. Peeter oli tagasihoidlik, vaikne poiss, kes õppis hästi ning torkas koolis silma oma joonistusoskuse ja karikatuuridega. Ilukirjanduse ja kunsti kõrval tundis Peeter huvi muusika vastu. Kooliõpilasena harrastas ta viiulimängu.

Peeter õppis Voltveti ministeeriumikoolis 1903–1906 ja Pärnu progümnaasiumis 1906–1911. Pärast progümnaasiumi läks Peeter lühikeseks ajaks Pärnu kunstniku Rudolf Lepiku juurde. 1913. kevadpoolaastal pühendus kunstiõpingutele Tartus Kristjan Raua õppestuudios ja sama aasta sügisel astus Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli (õppis vahemikus 1913–1916).

Esimese maailmasõja ajal tegutses ajakirjanikuna Tartus ja Tallinnas, tegi Päevalehe kirjasaatjana reisi Siberisse. 1918–1920 võttis osa Vabadussõjast, õppis 1920–1922 Tartus Kunstiühingu Pallas kunstikoolis. Pärast seda töötas kirjanikuna Tartus. 1929. aastal liitus orbiitlaste kirjanikerühmitusega, kuid jäi selle üritustes passiivseks. 1927. aasta 2. aprillist Eesti Kirjanike Liidu liige ja 1930. aastail juhatuse sekretär. 1940–1941 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu orgbüroo asjaaja. 1937. aastal reisis Poolas ja 1938. aastal Soomes. Esialgu töötas Vallak ajakirjanikuna ja joonistajana. 1938–1940 aastatel töötas Vanemuise teatri dramaturgina.

Pärast sõda tegeles Vallak peamiselt tõlketööga. 1953. aastal haigestus raskelt, millest tekkis osaline mälukaotus. 1959. aastal suri Tartus ja ta on maetud Raadi-Maarja kalmistule.

Pärnumaal Väljaküla (Voltveti) koolis oli Vallaku memoriaaltuba, mis likvideeriti koos kooliga.

Looming

Peet Vallaku esimesed karikatuurid, illustratsioonid ja vinjetid ilmusid juba tema kooli ajal käsitsikirjutatud ajakirjas Laine, mida toimetas tema sõber Daniel Palgi. Õige pea hakkas Peeter Pedajas kirjutama õpilasalbumile humoorikaid, sageli terava irooniaga pipardatud pisipalasid tolleaegsete noorte elust ja püüdlustest ning selles esilekerkivatest raskustest. Albumis ilmusid ka tema esimesed luuletused, aforismid ning följetonid. 1920. aastate alguses avaldati rohkelt tema jutte ajakirjanduses (Postimees, Päevaleht, Vaba Maa, Agu jne). 1918. aastal süngevõitu meeleoludes kirjutas novelli "Tühjas löövis", mis püsib kindlalt tema loomingu varasalves. 1920. aastate alguses valis ta oma peamiseks tegevusalaks kirjanduse. 1. detsembril 1920 ilmus Postimehes tema novellett "Nälg ja surm", allkirjaks Peet Vallak, mida ta hakkas sellest ajast alates pidevalt kasutama. Peet Vallaku varjunime all ilmusid: "Tühjas löövis", "Maanaine", "Matuse päeval", "Laip metsas", "Pettumus", "Kolmas" ja "Põgenemine öösel". 1922. aastast algas Peet Vallakul elukutselise kirjaniku põlv, mis kestis 1938. aastani. 1922. aasta lõpp ning 1923. aasta olid tal väga viljakad. Sel ajavahemikul kirjutas ta järgmised novellid: "Vasikatapja", "Puusepp Reos", "Korvitegija Siimu õnn"[3], "Must rist" ning "Parukas". Tema esikraamat "Luupainajad" ilmus 1924. aastal Tallinnas Egon Närepi pseudonüümi all. 1925. aasta oli Peet Vallakule tähtis: siis ilmusid esikkogu "Must rist", teisena kogu "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas". 1926. aastal andis kirjastusühisus Loodus välja tema kogu "Ajude mäss", kuhu on koondatud Vallaku varasemad tööd. 1927. aastal ilmus Vallaku romaan "Hulgus". Pärast seda, kui Noor-Eesti Kirjastus avaldas Peet Vallaku esikteose "Must rist", tõusis Vallak äkki kirjandustaevas üsna kõrgele. Temast sai silmapaistev novellikirjanik, kelle teostes valitseb üldiselt realistlik käsitluslaad. Mõjukust suurendavad huumor ja isikupärane stiil. Ta asetas tähelepanu keskmesse tavalised inimesed ja maalis värvikalt nende pingelistes olukordades avalduvaid karaktereid. Vallakul on oluline inimene ja tema hingeelu. Peamiselt kujutab ta mehi, eriti ätte, naisi esineb aktiivsemas osas umbes paarikümnes teoses. Naised on peategelasteks novellettides "Maanaine", "Ema", "Oma leib" ja "Lodjavahi surm". Tema loomingus on tähtsal kohal hulgus, vanapoiss ja ätt. Vallaku teostes kirjeldatakse väga vähe armastust mehe ja naise vahel. Tema teostes esineb armastuskolmnurka ja selles kombinatsioonis on juhtiv tähtsus armukadedusel. Peet Vallak ei kasuta oma teostes kuigi palju haruldast ainet, suuri sündmusi, erakordseid karaktereid, dramaatilisi tundeid ning kokkupõrkeid[4]. Tema teoste ainestiku kõige tähtsam komponent on karakter. Vallak pole sündmustiku arendaja, seikluste sepitseja, intriigide jälgija, konfliktide meisterdaja. Temale on tähtis inimene oma iseloomuga ja oma hingeeluliste sõlmedega[5]. Peet Vallak oli tähelepanelik eluvaatleja, veendunud realist. Tema tegelaste puhul võib väga sügava veendumusega ütelda: nad on elulised. Nad pole kopeeritud, kuid nad on niivõrd täis tõelist elu, et nende kirjanduslikkude kujude järgi võiks luua elavaid inimesi ja nad ei tunneks endas midagi kunstlikku ja väljemõeldut. Autor käsitleb seejuures oma tegelasi elulises situatsioonis, harva arengus[6]. Noore Vallaku loomingus domineeris hulguse tüüp. See oli sõjatapmised läbinud mees – egoistlik, hoolimatu, toores, kinnine, asotsiaalne (Mattias Viilart romaanist "Hulgus", Mathias Urbel "Mustast ristist"). Tal oli veel teinegi hulgus, kes kuskilt ilmus, pidi elust otsekui nõelasilmast läbi minema ja kadus siis komeedina kuhugi ("Laip metsas", "Nälg ja surm", "Raudne sõber", "Parukas"). Hilisemas loomingus tüüpide kujundamine järjest tugevneb. Seal on näiteks endamisi, kitsa, passiivse elusfääriga inimene, kes tahab elada oma koopas, elu on tema vastu vaenulik[7]. Vallaku tegelased on enamasti kuidagi hädas, kas neil ei ole raha, või on nad lihtsalt vanunud ja kulunud, veidrate kinnisideedega[8].

Vallaku novelle ("Lodjavahi surm", "Relvad vastamisi", "Laip metsas", "Omakohus", "Saladus") on lavastatud teatrites. "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (Endla 1991) sai tunnustuse osaliseks rahvusvahelistel teatrifestivalidel. Tema novelli "Teise eest" järgi on tehtud telefilm "Viimne võitlus" (1999, režissöör M. Kalmet). Vallaku üksikuid novelle on tõlgitud prantsuse, kreeka, läti, ukraina, tšuvaši, saksa, bulgaaria, soome ja rootsi keelde [9].

Teosed

Raamatud

  • 1924 "Luupainajad" (varjunimega Egon Närep; komöödia)
  • 1927 "Hulgus" (romaan); 2. trükk 2005

Lühiproosa

  • "Elavad peitepildid" (1909)
  • "Lihtsus" (1910)
  • "Vaiksed tuuled" (1911)
  • " Nooruse mälestused" (1914)
  • "Laul tulipunasest lillest" (1915)
  • "Surmahirmus" (1915)
  • "Muinasjutt ühest kunstnikust" (1915)
  • "Vihamehed" (1915)
  • "Kuutõbine naine" (1916)
  • "Varjusurm" (1916)
  • "Majavaras" (1920)
  • "Nälg ja surm" (1920)
  • "Tühjas löövis" (1920)
  • "Kindad" (1920)
  • "Pettumus" (1921)
  • "Matuse päeval" (1921)
  • "Ootamatu külaline" (1921)
  • "Matus" (1921)
  • "Hulkur" (1921)
  • "Laip metsas" (1921)
  • "Maanaine" (1921)
  • "Ühes vallas" (1921)
  • "Saladus" (1922)
  • "Laadakaup" (1922)
  • "Kolmas" (1922)
  • "Hää püss" (1922)
  • "Parukas" (1923)
  • "Puusepp Reos" (1923)
  • "Vasikatapja" (1923)
  • "Teine tütar" (1924)
  • "10 omnibus 10 "(1924)
  • "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925)
  • "Pihid" (1925)
  • "Lodjavahi surm" (1925)
  • "Must rist" (1925)
  • "Tribunaal" (1926)
  • "Õnnetus raudteejaamas" (1926)
  • "Raudne sõber" (1926)
  • "Põgeneja" (1926)
  • "Hirm" (1926)
  • "Liha, veri" (1929)
  • "Kaks" (1929)
  • "Võsa taga" (1929)
  • "Relvad vastamisi" (1929)
  • "Kõver nool" (1930)
  • "Õnnetus" (1930)
  • "Viis vana ruuna" (1930)
  • "Silmahimu" (1931)
  • "Ulaharitlane" (1931)
  • "Sõnn rakmes" (1931)
  • ""Auvõlad" (1932)
  • "Omakohus" (1932)
  • "Pää kuklas" (1934)
  • "Ristialune elu" (1934)
  • "Vihapull" (1934)
  • "Pillaja" (1934)
  • "Neli tuult jalge all" (1934)
  • "Piitsametsa veltveebel" (1935)
  • "Sõbra surm" (1935)
  • "Teod pahurpidi" (1935)
  • "Suure tamme all" (1936)
  • "Sõjateedel" (1936)
  • "Teise eest" (1936)
  • "Kuldaväärt mees" (1936)
  • "Armuleib" (1936)
  • "Räbalad" (1938)
  • "Kunst ja roim" (1938)
  • "Elu nullpunkt" (1938)
  • "Päästekangelane" (1938)
  • "Mälupraod" (1938)
  • "Optant" (1938)
  • "Hall elu" (1938)
  • "Sõnad ja teod" (1938)
  • "August Jürisoo rõõmud" (1938)
  • "Eelhirm" (1938)
  • "Hüüd inimsuse poole" (1938)
  • "Mees mehe vastu" (1938)
  • "Uks lahti, siin kriminaalkomissar!" (1938)
  • "Leib ja armastus" (1938)
  • "Rahapada" (1938)
  • "Piibumeistri Joobi ulaelu" (1938)
  • "Korvitegija Siimu õnn" (1938)
  • "Mustlased" (1938)
  • "Tagumised rattad" (1940)
  • "Saladused" (1940)
  • "Ema" (1943)
  • "Rasked rakmed" (1946)
  • "Oma leib" (1959)
  • "Teevalvuri naine" (1983)

Kogumikud

  • "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925; samanimeline komöödia 1937)
  • "Must rist" (1925)
  • "Ajude mäss" (1926)
  • "Relvad vastamisi" (1929)
  • "Omakohus" (1932)
  • "Neli tuult jalge all" (1934)
  • "Teod pahurpidi" (1935)
  • "Armuleib" (1936)
  • "Lambavarga Näpsi lorijutte" (1938)
  • "Vilja mitmest salvest" I (1945)
  • "Vilja mitmest salvest" II (1946)
  • "Vilja mitmest salvest" III (1948)
  • "Valitud novelle" (1955)
  • "Valitud novellid" (Stockholm 1959)
  • "Tuuled ümber maja" (1968)
  • "Hinge taud" (1983)
  • "Elu nullpunkt" (1985)[10]

Reisikiri

  • "Ostjakkide ja samojeedlaste maale" (1916)

Isiklikku

Tema abikaasa oli 1927. aastast tõlkija ja ajakirjanik (Marie Vasar) Marje Pedajas (1895–1992).

Viited

  1. ↑ Daniel Palgi (2011). Peet Vallak. Tartu: Ilmamaa. Lk 27.
  2. ↑ Oskar Kruus, Heino Puhvel (1995 ja 2000). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 644. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  3. ↑ Peet Vallak. Korvitegija Siimu õnn. Looming 1923, nr 6, lk 553–559; novell põhineb tüüpi AT 1645 kuuluval muinasjutul "Varandus kodukohas".
  4. ↑ Daniel Palgi (2011). Peet Vallak. Tartu: Ilmamaa. Lk 504.
  5. ↑ Daniel Palgi (2011). Peet Vallak. Tartu: Ilmamaa. Lk 506.
  6. ↑ Daniel Palgi (2011). Peet Vallak. Tartu: Ilmamaa. Lk 511.
  7. ↑ Daniel Palgi (2011). Peet Vallak. Tartu: Ilmamaa. Lk 513.
  8. ↑ Peeter Helme ja Urmas Vadi (2019). 100 aastat 100 raamatut. Tallinn: Hea Lugu.
  9. ↑ Oskar Kruus ja Heino Puhvel (1995, 2000). Eesti kirjanike leksikon. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 645. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  10. ↑ "Peet Vallak". Eesti Ilukirjanduse andmebaas. Vaadatud 18.12.2019.

Kirjandus

Artikleid

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!