Palke võib parvetada hajali ehk üksikult, kimpudes ehk tihedasti kokkuseotult ja paunades ehk omavahel ühendatud palkidest moodustatud ketiga ümbritsetult[1]. Parvedeks ühendatud palke veetakse ka puksiiridega. Merel ja järvedel, kus vesi ei voola, saabki palke parvetada ainult neid laeva järel vedades.
Parvede mõõtmed on mõnikord olnud suured, need võisid olla 600 m pikad, 50 m laiad ja 2 m kõrged.[viide?] Niisugustes parvedes oli tuhandeid palke. Parve eest hoolitsesid parvepoisteks nimetatavad töölised, keda sellistel parvedel võis olla kuni 500. Nad juhtisid parve aerudega, hiljem juhiti parvede liikumist puksiiridega. Parvepoisid elasid parvetamise ajal parvel, selleks ehitati parvele ajutised varjualused ja kambüüsid.
Parvetamisega kaasneb puidu rohke kadu ja omaduste halvenemine ning veekogude reostamine. Sageli kuhjuvad palgid mingi takistuse taha ja ummistavad kogu jõe. Neil põhjustel lõpetati Eestis parvetamine 1950. aastail. Kuid see on puidu transportimise kõige odavam moodus.
Venemaal on palkide hajali parvetamine keelatud, sest osa puidust kaotab ujuvuse ja vajub põhja, ummistades niimoodi veekogu.
Venemaal rajati 1917 pärast Oktoobrirevolutsiooni Parvetamise Instituut (tänapäeval Parvetamise Teadusliku Uurimise Instituut), mille ülesanne oli majanduslikult otstarbekamate parvetamise vormide väljatöötamine.
2008. aasta seisuga parvetatakse Venemaal puitu enam kui 2000 jõel ja 255 järvel. Kokku on parvetamiseks kasutatavate veeteede pikkus 142 tuhat kilomeetrit. NSV Liidus parvetati igal aastal 105–120 miljonit kuupmeetrit puitu.
