Püssi raudteejaam on raudteejaamIda-VirumaalPüssis. Jaamas võib toimuda ka kaupade rongidele ning neilt maha laadimine.
Tänapäeval on raudteejaamas lisaks peateele alles kolm kõrvalteed.[1]
Perroonid
Püssi raudteejaamas asus üks madal perroon pikkusega 180 m.[2]2013. aastal avati Püssis uus täispikk 550 mm kõrgune ooteplatvorm, mis asub varasemast umbes 300 m Tallinna pool.
Ajalugu
Püssi raudteejaam enne 1920. aastaid, toonase nimega Isenhof
Raudteejaam rajati 1870. aastal seoses Tallinna–Narva raudtee ehitamisega Balti Raudtee Seltsi poolt.
Raudteejaama avamine omas olulist rolli Püssi majanduselu arengu seisukohalt.
Sellest lähtuvalt muutus ja arenes ka jaama konfiguratsioon.
Tänapäevaks ülesvõetud I jaamateelt siirdus harutee varem Püssi elektrijaama.
AS Repo Vabrikud territooriumile kulgeb jaama Narva poolsest otsast kaks haruteed ka praegu. 1974. aasta detsembris avati Püssi raudteejaamast umbes 4,5 km pikkune tööstusraudtee Aidu karjääri (Maidlasse), mis suleti 2012. aastal ja on nüüdseks demonteeritud. 1976. aastal valmis Püssi jaama pöörangute ja signalisatsiooni tsentraliseeritud elektrilise juhtimise süsteem.[3]
1990. aastate lõpul peatati jaamast piletimüük.
2015. aastaks rakendati Tapa–Narva raudteelõigul dispetšertsentralisatsioon, millega seoses viidi Püssi jaam üle kaugjuhtimisele (st, et jaamas ei viibi enam alaliselt jaamakorraldajat).[4]
Jaamahoone
Püssi vana jaamahoone enne teist maailmasõdaPüssi raudteejaama ET-post (2011)Püssi raudteejaama veetorn
Püssi jaamahoone valmis koos raudteejaamaga 1870. aastal. Kahekorruseline puidust peahoone ehitati tüüpprojekti järgi sarnaselt näiteks Paldiski, Keila, Toila jmt jaamahoonetega.
Jaamahooneid iseloomustab madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagab maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks. Jaamahoones asus reisijate ootesaal, piletikassa ja sellega seotud ametiruumid. Teisel korrusel paiknes jaamaülema ametikorter. Püssi jaamahoone hävis Teises maailmasõjas.[5]
Lisaks jaamahoonele kuulusid jaamakompleksi ka erinevad abiehitised ning kivist veetorn. 26. juulil 1930 läks veetorn auruveduri sädemest põlema ning hävis osaliselt.[6]
Veetorn taastati ümberehitatult ning ehkki selle katus on tänaseks sissekukkunud on see alles tänini.[7]
Nõukogude ajal valmis uus silikaattellistest elektritsentralisatsiooni post, kuhu viidi üle raudteejaama kollektiiv ning mis on jaama automaatika- ja signalisatsiooniseadmete juhtimiseks kasutusel ka tänapäeval.
1997. aasta suvel lõpetati jaamast piletimüük rahvusvahelistele rongidele.[8]
↑Pöörangute juhtimine automatiseeriti; Leninlik Lipp : EKP Kohtla-Järve Linnakomitee ja Rajoonikomitee, Kohtla-Järve Linna RSN ja Rajooni RSN häälekandja, nr. 164, 20. august 1976 (DIGAR)
