1877. aastal hakati Baltikumis rakendama vene linnaseadust, mille põhjal likvideeriti kitsa privilegeeritud ringkonna moodustatud raad kui omavalitsusorgan ning 1878. aastal astus Pärnu rae asemele Pärnu linnakodanikest maksumaksjate valitud Pärnu linnaduuma ehk Pärnu linnavolikogu. Volikogu valis Pärnu linnavalitsuse eesotsas Pärnu linnapeaga. Linnaseaduse alusel muutus ka senine varalise tsensusega piiratud rae liikmetevalimisõigus ning nüüd anti valimisõigus kõigile Vene riigi alamaile, kes olid vähemalt 25-aastased, elanud linnas vähemalt 2 aastat ja omasid linnas kinnisvara või ettevõtet.Nt kandideerisid 1882. aastal Pärnu linnaduumasse ehk volikogusse: 1. klassis, kaupmees Jacob Dietrich Ammende, Pärnu linnasekretär Eduard Simson; 2. klassis, kaupmees Justus Friedrich Specht; 3. klassis, linnavanem Oskar Alexander Brackmann, linnavalitsuse liige Nicolaus Michael Bremer, linnavalitsuse liige Alexander Dietrich Johann Rodde.[2]Linnavolikoguvalijad jagunesid, varalise seisundi järgi kolme valimisklassi ehk kuuriasse, kellest igaühel oli õigus määrata üks kolmandik linnavolikogu liikmest, kes valiti neljaks aastaks. Kuni 1892. aastani jagati valijad varanduse (linnale makstavate maksude suuruse) alusel 3 klassi. 1892. aastast jagati valijad politseijaoskondade järgi ja iga linnajagu valis oma suuruse järgi teatava arvu linnavolinikke.