Otto Taanist

Otto Taanist (umbes 1310 – pärast 1350) oli Taani kuningakoja liige, kuningas Christoffer II poeg ja Valdemar Atterdagi vanem vend.

Otto ema oli Euphemia Pommerist. Lisaks Valdemarile, kes oli kuningapaari noorim laps, oli Ottol veel üks vend, Erik (1307–1331), ja kolm õde: Margrete, Agnes ja Heilwig.

Otto noorus langes Taani riigi lagunemise aega. Pärast tema isa surma 1332. aastal polnud riigil 8 aasta jooksul kuningat ning otto veetis 7 aastat vangistuses Holsteinis, Segebergi lossis. Otto, kes oli troonipärimise järjekorras esimene, loovutas selle õiguse oma vennale Valdemarile.

Taani kuninga domeen Eestimaa hertsogkond (1219–1346) ja hilisemad Taani kuninga valdused 1559–1645 Saaremaal ning 1559–1572 Saare- ja Läänemaal

Ta oli tihedalt seotud ka Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) minekuga Saksa ordule, olles Eestimaa hertsog^[1] ja Valdemari ning ordu läbirääkimiste vahendaja. Pärast Põhja-Eesti minekut Saksa ordu kätte 1346. aastal ning selle valitsemisõiguse loovutamist Liivimaa ordule 1347. aastal astus Otto ka ise Riias Liivi ordu liikmeks. 1350. aasta paiku sai ta Liivimaa ordu Karksi foogtiks. Tema edaspidise elu kohta pole aga paraku midagi teada.

Viited

1. By Stefan Pajung and Mihkel Mäesalu, The story of Prince Otto of Denmark – or The Benefits of International Cooperation and the Exchange of Knowledge in Historical Research, Carlsberg fellowship 3

Kirjandus

• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 646 (lk 493–494).

Eelnev Detmar

Karksi foogt umbes 1350

Järgnev Robin von Eltz