Oskar Öpik

Oskar Eugen Öpik (Norras elades Oskar Øbik; pseudonüüm Oskar Mamers; 8. juuni 1895 Kunda, Virumaa – 20. november 1974 Armagh, Põhja-Iirimaa) oli Eesti diplomaat.

Elulugu

Ta õppis aastatel 1906–1914 Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis, 1914 Moskva Aleksei sõjakoolis ja 1924–1933 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.^[1] Akadeemiliselt oli ta Korporatsioon Rotalia liige.

Aastast 1915 sõdis ta Venemaa sõjaväes Galiitsia rindel, oli seejärel sõjavangis Saksamaal ja Austrias ning aastatel 1917–1918 Punase Risti kaudu sõjainvaliidide laagris Taanis. Aastatel 1919–1920 osales ta Venemaa kodusõjas Murmanski rindel ja Ida-Karjalas vene valgete kindral Eugen Milleri Põhjaarmees.

Alates 1921. aastast oli ta Eesti Välisministeeriumi teenistuses, aastatel 1923–1926 poliitilise osakonna büroojuhataja, 1927–1928 chargé d'affaires Kaunases, 1928–1931 Moskva, 1931–1933 Berliini ja 1934–1936 Pariisi saatkonna nõunik. Aastatel 1936–1938 oli ta saadik Kaunases, 1938–1939 välisministri abi, 1940. aastal saadik Pariisis.

Oskar Öpik oli viimane Eesti Vabariigi saadik, kes esitas oma volitused enne Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt (6. juunil 1940). Surres oli ta ka viimane Eesti saadiku ametis olnud isik (enne teda, 3. aprillil 1973, oli eelviimase endise saadikuna surnud Heinrich Laretei).

1942. aastal tuli ta Eestisse, 28. jaanuaril 1943 nimetati ta senisest kohtudirektori abi ametist Eesti Omavalitsuse kohtudirektoriks. Pärast Teist maailmasõda elas ta Prantsusmaal, Norras ja Hispaanias, pärast oma norralannast abikaasa surma Põhja-Iirimaal vend Ernst Öpiku juures.

Talle anti Prantsusmaa Auleegioni ohvitseri orden 1937. aastal.

Mälestused

• Oskar Mamers. "Kahe sõja vahel". Stockholm, EMP, 1957
• Oskar Mamers. "Häda võidetuile!". Stockholm, EMP, 1958
• Oskar Öpik (Oskar Mamers). "Teekond, mis algas Kundas". Tallinn, Oil Shale, 1997
• Sajandi eesti perekond. Kirju Oskar Öpiku arhiivist. Viimsi, Aade, 2017

Isiklikku

Tema vennad olid Ernst, Armin ja Paul Öpik ning õde oli Anna Öpik.

Tema abikaasa oli aastatel 1918–1923 taanlanna Gerda Plaugmann (1890–1945) ja alates 1928. aastast norralanna Eldri Næss (1907–1973).

Viited

1. "Eesti Välisteenistuse biograafiline leksikon 1918–1940" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. august 2011. Vaadatud 28. mail 2011.

Välislingid

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Eesti biograafiline andmebaas ISIK
• Geni
• Valdo Einmann, Öpikute pere ajalukku kadunud paradiis, Virumaa Teataja, 22. märts 2006