"On Loyalty" ("Lojaalsusest") on Troy Jollimore'i filosoofiline raamat. Selle andis välja Routledge'i kirjastus 2013.
Kokkuvõte
Sissejuhatus
Kui Tōkyō ülikooli põllumajanduse professor Hidesaburō Ueno mais 1925 ootamatult suri, jäi temast maha koer, puhastverd kuldpruun Akita tõugu koer Hachi, kes tal oli olnud pisut rohkem kui aasta ning kes oli harjunud tal iga päev kell kolm Shibuya raudteejaamas vastas käima. Pärast omaniku surma käis ta endiselt iga päev pisut enne kella kolme jaamas, kuni ta üheksa aasta pärast suri. Koer, kes on praegu tuntud Hachikō nime all, sai Jaapanis kuulsaks ustavuse ja pühendumuse sümbolina. Jaama, kus ta ootas, püstitati tema kuju. Iga-aastasel tseremoonial tema auks osaleb sadu koeraarmastajaid. Temast on kirjutatud arvukalt artikleid ja raamatuid. Jaapanis esilinastus 1987 film "Hachikō monogatari" ja USA-s 2009 film "Hachi: A Dog's Tale" Richard Gere'iga peaosas.
Ustava koera lugu esineb paljudes juttudes ja linnalegendides pärast katastroofe. Aga võib-olla on sõna "ustavus" kasutamine koera kohta liiga rutakas? Kas koeral saab olla täisvereline voorus? Näiteks John McDowelli meelest ei saa poegi kaitsvat emalõvi sõna õiges mõttes julgeks nimetada. Kuigi emalõvi käitumine meenutab mõnes suhtes julgust, on midagi puudu. Asi on keeruline, sest loomade tunnetuse suhtes on lahkarvamusi. Me saame vaadelda koera kiindumust ja järjekindlat käitumist, mis tundub meile ustavusena. Aga mis võiks puudu olla? Võib-olla me kaldume pidama loomi masinateks, mille käitumine ei tule mõtlemisest ega kaalutlemisest, vaid on automaatne. Võib-olla koeral pole ajataju, mis ütleks, et peremehe tagasituleku tõenäosus jääb väiksemaks. Võib-olla koera "ustavus" ei ole eneseteadlik. Tundub, et ta ei väärtusta oma omanikku, ei pea teda heaks inimeseks, kes väärib sellist andumust. Ja see võib meenutada inimese kiindumust abikaasa, sõbra või riigimehe vastu, kes tema ustavust ei väärinud. Aga kui ka nii on, kas siis pole tegu ustavusega? Mõned arvavad, et voorused on head iseloomujooned ja peavad sellepärast alati kaasa tooma häid tagajärgi. See seisukoht suunab meid eitama, et koera puhul on tegu ustavusega. Aga tundub, et see idealiseerib voorust: vähemalt mõnikord ustavus ei ole eneseteadlik, mõnikord see ei julgusta erapooletust ja enesekriitikat, mistõttu see mõnikord põhjustab halba käitumist ja kahetsusväärseid tagajärgi. Tundub, et me peame kas aktsepteerima, et voorused võivad vähemalt mõnikord viia pahade asjadeni, või eitama, et ustavus on voorus.
Ustavuse kaks nägu
Tavalise seisukoha järgi on ustavus voorus. William Bennett pühendab oma raamatus "Book of Virtues" sellele ühe peatüki. Ta ütleb, et meie ustavused on olulised märgid selle kohta, missugused inimesed me oleme otsustanud olla. Nad märgistavad meie kiindumuste püsivust. Ustavus paneb vastu ebamugavusele ja kiusatusele ega karda rünnakuid. Usaldus, mida tõeline ustavus kaldub tekitama, võib läbistada kogu elu. Seevastu truudusetust ja reetmist peetakse peaaegu üldiselt moraalseks paheks. Üks raamatu juhtmõtteid on see, et ustavus tuleb alati seestpoolt, tõeliselt ustav saab olla ainult kogukonnale, kuhu kuulutakse. Mure lojaalsuse pärast poliitikas kipub peegeldama hirmu ja ärevust võõrmõjude infiltreerumise ning korrumpeeriva ja õõnestava mõju ees. Süüdistused ebalojaalsuses kodeerivad peaaegu alati sõnumit "sa pole üks meie seast", sellepärast armastavadki agarad räpase poliitika praktiseerijad süüdistama oma vastaseid just selles pahes (Ann Coulter ("Treason: Liberal Treachery from the Cold War to the War on Terrorism"), Horatio Bottomley). Sellepärast ei tuleks lojaalsust alati vooruseks pidada.
Lojaalsuse retoorikat ei saa kasutada mitte ainult selleks, et veenda inimesi kahju tegema, vaid ka selleks, et veenda neid kahju kannatama.
Miks lojaalsus võib olla mõnikord nii imetlusväärne ja mõnikord nii ohtlik? Osalt sellepärast, et see sõltub sellest, kellele lojaalne ollakse. On lihtne ja peaaegu vastupandamatu kiita meile lojaalsete inimeste lojaalsust või asju, millele meie oleme lojaalsed. Ja lihtne on pahaks panna neile, kelle lojaalsus on meie omaga konfliktis ning võib seetõttu olla meile ja meie huvidele ohtlik. Otsustusi võib teha ka juhtudel, kus me ei ole asjasse segatud.
Lojaalsus pole ainus voorus, mis võib tuua halbu tagajärgi ja mida saab kasutada halbadel eesmärkidel. Võidakse julgelt kaitsta kurja üritust; liiga aus inimene võib rikkuda lapse süütu õnne, öeldes talle, et jõuluvana ei ole olemas. Aga eriti lojaalsus kaldub tekitama konflikte. Kui me kõik jääme oma käitumises moraali piiridesse, siis need konfliktid ei ole teravad. Kuigi konflikti võimalus on vältimatu, ei pruugi konflikti tekkida. Enamik teisi väidetavaid voorusi säärast konflikti ei tekita.
Enamik voorusi ei tundu olevat suunatud konkreetsetele inimestele. Voorus aga on, ja mitte sellepärast, et konkreetsed inimesed seda eriti väärivad. Kuidas see saab olla mõistlik?
Kahtluse teene
Nii et teatud vaatekohast saab lojaalsuse väärtust ja ratsionaalsust küsimärgi alla seada. End mõnel juhtumil on lojaalsuse väärtust tõenäoliselt raske eitada. Kui inimest süüdistatakse ebaõiglaselt kuriteos, siis on tal sõbrad ja omaksed, kes usuvad tema süütust (näiteks Wen Ho Lee). Juba ainuüksi teadmine, et mul on inimesi, kes jääksid mulle ustavaks, mõjutab minu õnnelikkust.
Lojaalsuse kiiduväärsuse seletamine ei ole siiski nii lihtne. Lojaalsus inimesele paneb meid sageli kohtlema teatud inimest järjekindlalt hästi, olema tema vastu tähelepanelik, mitte rääkima temast halba, kaitsta teda, kui teda rünnatakse, isegi võtma tema vajadusi, soove ja huvisid enda omadega võistlevana. Aga on kergesti arusaadav, miks me võime inimesi nii kohelda; salapäraseks võib osutuda see, miks lojaalsus saab anda täiendava aluse neid nii kohelda, kui ta seda muidu ei vääri ja kui põhjendite tasakaal muidu selle kasuks ei räägi. Oletame, et kedagi süüdistatakse ebaõiglaselt ja kõigile pole selge, et see süüdistus on väär; sellisel juhul võib lojaalsusest või selle puudumisest oleneda, kas süüdistatavat peetakse süütuks või tõenäoliselt süüdi olevaks või hoidutakse otsustusest. See on nii eriti siis, kui kahtluse all ei ole mitte teod, vaid nende tõlgendus ja motiivid ning kavatsused. Lojaalne sõber läheb hinnangute skaalal kaugemale süüdistatava kasuks kui erapooletu hindaja, osutades talle kahtluse teene, kuni jääb ruumi kahtluseks. Seda võib mõnikord õigustada asjaoluga, et see võib panna mind tajuma tõdesid, mida me muidu ei märkaks. Teine õigustus on see, et inimesi ei saa hinnata niin nagu uskumusi ainult tõendite põhjal, sest see võib olla julm või südametu. Inimesed enamasti väärivad kahtluse teenet; enamasti on parem inimest mitte kohe halvana maha kirjutada, vaid näha vaeva, et mõista, miks ta niimoodi tegi. Ideaalses maailmas me näeksime iga inimese puhul niimoodi vaeva. Ideaalses maailmas inimeste vahel ei olekski niisugust sügavat konflikti, nii et me poleks kunagi olukorras, kus me peame niimoodi poolt valima. Aga maailm ei ole ideaalne, ja me saame niimoodi vaeva näha ainult mõne inimese puhul, ja mõnikord tuleb poolt valida. Need, keda me nii empaatiliselt ja tähelepanelikult kohtleme, on enam-vähem needsamad, kellele me oleme lojaalsed. Lojaalsuse positiivset väärtust on sageli kõige lihtsam näha sellistel juhtudel, kus on tegemist intiimsuhetega nagu sõprus ja armastus. Me kõik arvestame nende lojaalsusega, kes meist hoolivad, ja oma lojaalsusega nende vastu, kes annavad meie elule kuju ja eesmärgi. Raamatus "Love's Vision" kaitseb autor armastuse teooriat, mille järgi indiviidid väärivad oma metafüüsilise loomuse tõttu emotsionaalseid sidumusi, mis väljendavad hindamist, hoolimist ja muret. Siinne raamat keskendub rohkem lojaalsusele inimesest suurematele entiteetidele, nagu riikidele, rahvastele, ettevõtetele ja võistkondadele. Siiski ei pääse mööda ka isiklikust lojaalsusest, sest need võivad teistsuguseid lojaalsusi kujundada, nendega vastuolus olla ja neid toetada. Kuigi üldiselt võib olla lihtsam heaks kiita ja toetada lojaalsust üksikinimesele kui lojaalsust suuremale entiteedile, ei ole see alati nii. Ei ole ühtki nii väärilist lojaalsuse objekti, et lojaalsus sellele on kindlasti imetlusväärne. Ja kuigi on konkreetseid lojaalsuse objekte, mille puhul lojaalsus on nii kohatu või potentsiaalselt nii ohtlik, et seda ei saa moraalselt õigustada, ei ole entiteetide tüüpe, mille kohta seda saaks usaldatavalt väita.
