Teda peetakse esimeseks, kellel õnnestus mõõta valguse kiirust.
Rømer vaatles paljude aastate jooksul Jupiteri kaaslase Io liikumist ning leidis, et kaaslane liigub perioodiliselt Jupiteri varju ja ilmub selle tagant uuesti välja. Selgus, et selles on ebaregulaarsus. Kord ilmub Io liiga vara, kord jääb jälle hiljaks. Astronoom tegi julge, suurejoonelise ja õige oletuse, et ebaregulaarsus pole mitte Io liikumises, vaid on tingitud vaatleja (Rømeri) asukoha muutumisest, Maa asukoha muutumisest Jupiteri ja tema kuu Io suhtes. Ja sellest on tingitud näivad ebaregulaarsused Io liikumises, kuna valgusel, mis liigub lõpliku kiirusega, kulub lihtsalt erinev aeg erinevate teepikkuste läbimiseks.
Tuginedes oma teadmistele Maa orbiidi suurusest ja Jupiteri kaugusest ning võrreldes seda Io ilmumise ja planeedi varju liikumise aja ebaregulaarsusega, arvutas ta 1676 aastal oletatava valguse kiiruse. Selge, et tal puudusid täpsed andmed Maa ja Jupiteri orbiitide kohta, sealt ka mõnevõrra ekslik arvutuse tulemus. Olgugi et arvutus osutus ebatäpseks, oli avastus siiski pöördelise tähtsusega. See oli esimene ligilähedane valguse kiiruse määratlus. Tolle aja tõekspidamistele vastavalt levis valgus lõpmatult kiiresti, silmapilkselt ruumi ühest punktist teise. Vaatamata Rømeri väite argumenteeritud loogikale ja tuginemisele selgetele mõõdetavatele faktidele, ei tunnustanud paljud tolle aja väljapaistvad astronoomid Römeri vaateid.
Rømer oli meridiaaniringi ja passaažiriista leiutajana üks uusaja astromeetria rajajaid. Tema avastused ja leiutised ei piirdunud üksnes astronoomiaga – ta leiutas ka termomeetri, võttes aluseks vee külmumis- ja keemispunkti.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
.jpg)
