Saare pindala on 339 km², see on Markiisaartest kõige suurem ning Prantsuse Polüneesias suuruselt teisel kohal pärast Tahitit. Nuku Hival elas 2007. aasta seisuga 2260 inimest.
Saar sai laiemalt tuntuks pärast Herman Melville'i romaani "Typee" ilmumist 1846. aastal. Romaani tegevus toimub nimelt Nuku Hiva saarel.
Loodus
Saar kosmosest
Kliima
Nuku Hival valitseb soe ja niiske kliima. Õhutemperatuur on aasta soojemal kuul keskmiselt 28° C (märtsis) ja külmemal kuul 26° C (juulis). Aasta keskmine sademete hulk on 1030 mm.
Maastik
Vaipō juga
Saart katavad ohtlikud mäed ja vulkaanid, mille maksimaalne kõrgus ulatub ligikaudu kuni 760 meetrini. Nuku Hival leidub palju vulkaanilist kivimit basalti. Väga mitmekesine taimestik, mis katab peaaegu kogu saare, annab sellele pealtnäha läbiva rohelise värvuse. Nuku Hival esinevad peamiselt liivarannad, millest populaarseim tänu oma valgele liivale on maaliline rand Anaho lahes. Lisaks esineb saarel palju jugasid, koski ja joastikke. Neist kuulsam on Vaipō juga, mis oma 350 meetri kõrgusega on maailmas 199. kohal ja Polüneesias esimesel.[1]
Loomastik
Nuku Hiva endeemsetfaunat on ulatuslikult mõjutanud inimtegevus, sealhulgas kahjurite sissetoomine. Lisaks sellele esineb maismaal elavate looma-ja linnuliikide vähesus mandrivööndi maastike kauguse tõttu (Nuku Hiva koos teiste Markiisaartega pole küll kõige isoleeritumad, kuid asuvad mandrist kõige kaugemal). Aastaid tagasi elas Nuku Hival väga palju endeemseid linnuliike, mis on sissetoodud liikide tõttu praeguseks hävinud ning paljud allesolevad liigid on väljasuremisohus. Markiisaartel esineb 19 liiki merelinde ja 11 liiki maismaalinde, millest endeemsed on 8. Sellegipoolest on Nuku Hiva võrreldes teiste Markiisaartega üks kõige mitmekesisema faunaga saari.
Kivitrükipilt "Cases de naturels à Nouka-Hiva" aastast 1846
Arvatakse, et Nuku Hiva on 3,1 kuni 4,8 miljonit aastat vana saar. Iidsetel aegadel oli Nuku Hiva jagunenud kaheks provintsiks. Suuremat osa, mis võttis enda alla 2/3 kogu saare läänepoolsest pindalast tuntakse nime all Te I′i. Idapoolse ala nimi on Tai Pī.
Usutakse, et esimesed inimesed, kes tulid Lääne-Polüneesiast, avastasid saare ligikaudu 2000 aastat tagasi, enne kui Uus-Meremaa, Hawaii ja Tahiti koloniseeriti. Saare legend räägib, et loovusejumal ′Ono oli lubanud oma naisele ehitada ühe päevaga maja. Selleks kogus ta kokku hulga maad ning lõi saarestiku, mille iga saare nimi on nimetatud maja osade järgi.[2] Nuku Hiva tähendavat katust. Kogu ülejäänud maa olevat ta visanud ühte kohta, mida praegu tuntakse kui ′Ua Hukat. Arvatakse, et sel ajaperioodil kasvas saare elanike hulk meeletult, 50 000–100 000 elanikku.
Tätoveeritud sõdalane
Kuna inimesi elas väiksel maa-alal palju, sai esmatähtsaks toit. Paljude teiste troopiliste viljade seas oli peamiseks toiduallikaks leivapuu vili ehk jako. Kuigi saarel kasvatati ning söödi ka sigu, kanu ja isegi koeri, oli kala siiski rahva seas eelistatum.
Sarnaselt teiste Vaikse ookeani saartega harrastati ka Nuku Hival kannibalismi. Tänapäevani ei teata, miks just nii paljudel Prantsuse Polüneesia saartel seda harrastati. Üks teooria on, et inimesed kannatasid tegelikult suure toidunappuse käes ning selle mõju oli otsustavam kui kohalikud rituaalid ja tavad. Ohverdusi jumalatele kutsuti Ikaks, mis tõlkes tähendab kala. Sarnaselt kaladega riputati ohvrid konksudega pühapaika rippuma.
Ohvrid, kes ära söödi, riputati puu otsa rippuma seniks, kuni arvati õige olevat. Pärast seda purustati spetsiifiliste hukkamiseks mõeldud plokkidega nende pead. Arvatakse, et naisi ja lapsi tapeti ainult toidu pärast. Lahingutes langenud sõdalased aga söödi vaenlaste poolt ära selleks, et omandada ohvrite jõudu. Sõdalase tapja jättis alati ohvri kolju alles samal põhjusel.
Koloniaalaeg
21. juulil 1595 peatus Álvaro de Mendaña de NeiraFatu Hival ning nimetas saared oma naise järgi Markiisaarteks. 1774. ja 1791. aastal külastas saari James Cook. Vähe tõestust on sellele, et need külastused viisid haiguste levikuni, kuna aeglased läbisõidud pärssisid haiguste levikut laevast välja. Arvatakse, et hoopis kaubalaevad, mis vedasid sandlipuud, ja vaalapüügiga tegelevad laevad olid need, mis viisid saarele epideemiaid, mis põhjustasid surma.
Popkultuuris
2001. aastal kasutati Nuku Hiva saart ameerika telesarja "Survivor" võttekohana. Tegemist oli tõsielusarjaga, kus viimane võistleja, kes üksinda vabas looduses ellu jäi, võitis rahalise auhinna. Saade läks eetrisse 2002. aastal.
Briti uuriv ajakirjanik ja telesaatejuht Ben Fogle filmis 2015. aastal ühe osa sarjast "Ben Fogle: New Lives in the Wild" Nuku Hival.
