Norra kirjandus on tänapäeva norra keele mis tahes keelekujus või selle varasemates keelekujudes kirjutatud ilukirjandus.
Norra kirjandus on saanud alguse paganlikust poeemist "Noorem Edda" ja keldi skaldide (Bragi Boddason ja Eyvindr Skáldaspill) 9.–10. sajandil kirjutatud värssidest. Kristlaste pealetungi käigus 1000. aasta paiku sai Norra tuttavaks keskaegse Euroopa kirjanduse, hagiograafia ja ajalooaineliste kirjapanekutega. Põliselanike suuliste traditsioonide ja islandi kirjanduse mõjude põimumine andis tõuke aktiivseks loometegevuseks 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul. Norral on rikkalik kirjanduslik traditsioon, mis ulatub tagasi vanapõhja laulude ja kuningasaagadeni, mille pani kirja Snorri Sturluson Islandil 13. sajandil. Olulised teosed tollest ajast on "Historia Norwegie", "Thidreks saga" ja "Konungs skuggsjá". Keskaegsetest teostest tuntuim on dialoogivormis "Konungs skuggsjá". See on vestlus isa ja poja vahel ning mõeldud õpetusena kuningas Magnus Lagabøtele.
14.–19. sajand oli rahvusliku kirjanduse jaoks pime aeg. Küll andsid norralastena sündinud kirjanikud Peder Claussøn Friis ja Ludvig Holberg oma panuse Taani-Norra ühiskirjandusse.
Taani-Norra aja kaks kuulsamat kirjameest olid Petter Dass, kes kirjutas kirikulaule ja luuletusi, millest tuntuim on Nordlandi poeetiline kirjeldus "Nordlands Trompet", ja näitekirjanik Ludvig Holberg, kes on ka romaani "Nils Klims reise til den underjordiske verden" autor. Võitlus iseseisvuse eest ja natsionalistlik liikumine 19. sajandi alguses aitasid kaasa rahvusliku kirjanduse ärkamisele.
19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvamat luuletajat, kes mõlemad panid aluse iselaadi traditsioonile. Henrik Ibsenit peetakse üheks maailma suurimaks näitekirjanikuks ja ka suurimaks realismi esindajaks näitekirjanduses. Teised tolle aja silmpaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Lie. Kokku tituleeriti need neli autorit 19. sajandi lõpuks nn suureks nelikuks (The Four Great). Olulised kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moe andsid välja norra muinasjutte (ilmusid esimest korda 1840. aastatel). Nende muinasjuttude rahvalikul keelel oli suur mõju norra kirjakeele ja kirjanduse kujunemisele.
Näitekirjanik Henrik Wergeland oli samuti üks selle perioodi mõjuvõimsaid autoreid, kuid Lääne-Euroopa kirjandusse viisid Norra siiski Henrik Ibseni hilisemad tööd. Märkimisväärne aeg norra kirjanduses on 20. sajand, kui tõusid esile kaks Nobeli auhinna võitjat – Knut Hamsun ja Sigrid Undset.
Teise maailmasõja järel oli Norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykle kultuuriradikalismist Dag Solstadi vasakradikaalse modernismi ja Erlend Loe naivismini. Tänapäeva autoritest on tuntud Jan Kjærstad, Lars Saabye Christensen ja Erik Fosnes Hansen. Jon Fosse on mängituim Norra näitekirjanik Henrik Ibseni kõrval; 21. sajandi alguses oli ta Euroopa tähelepanuväärsemaid nüüdiskirjanikke. Norra kirjanduses on ka populaarseid detektiivkirjanikke, näiteks Gunnar Staalesen ja Anne Holt.
Keskaegne proosa
Paganlikul ajal oli Norras kasutusel ainult ruunikiri. Sellest ajast kõige paremini säilinud pealiskirjad on põhiliselt lühikesed pühad mälestuskirjad ja maagilised nõiaretseptid. Pikimad pealiskirjad pärinevad 8. sajandist ja asuvad Eggjumi kivil. Kivil olev tekst sisaldab mõistatuslikke religioosseid või maagilisi vihjeid. 1000.–1030. aasta paiku asustasid kristlased Norra, tuues endaga kaasa ladina tähestiku. Vanimad Norra säilinud proosateosed pärinevad umbkaudu 12. sajandist. Need on ladinakeelsed hagiograafiad ja ajaloolised kirjutised, näiteks "Passio Olavi", "Acta sanctorum in Selio", "Historia Norwegie" ja "Historia de Antiquitate Regum Norwagiensium". 12. sajandi lõpus laienes ajaloo kirjapanek ka tavakeelde teosega "Agrip Nóregskonungasögum", järgnesid "Legendaarne saaga pühast Olavist" ja "Fagrskinna". Keskaegne norra kirjandus on väga sarnane keskaegse islandi kirjandusega. 13. sajandi parimaks norra kirjanikuks peetakse islandlast Snorri Sturlusoni. Ta dokumenteeris norra mütoloogiat ja kirjutas selle põhjal proosateose "Edda". Teos annab ülevaate norra kultuurist enne kristlaste tulekut. Samuti on ta legendaarse Norra kuningatest rääkiva "Heimskringla" autor. Teos lõpeb Ynglinga saagaga ja on osalt dokument Norra varajase ajaloo kohta. Vananorra kirjandus lõppes 13. sajandi paiku, kui islandi kirjandus sellest eraldus.
"Nelisada aastat pimedust"
Skandinaavia ja Taani-Norra uniooni ajal (1387–1814) norra kirjandust peaaegu ei eksisteerinud. Ibsen andis sellele perioodile nime – "nelisada aastat pimedust". Ajal, mil Norra oli ühendatud Taaniga, asendas norra keelt taani keel. Ülikool ja kultuurikeskus asusid Kopenhaagenis. Noored mehed läksid just sinna õppima. 1573. aastal surusid Taani-Norra valitsejad Norrale peale taani kultuuri, ka pastorid õppisid Kopenhaagenis. N-ö kirjutav Norra sai taanlastega lähedaseks ning kirjandus ilmus põhiliselt taanikeelsena.
Geble Pedersson (1490–1557) oli Bergeni esimene luterlik piiskop, teda iseloomustasid humanistlikud vaated. Ta adopteeris Absalon Pederssøn Beyeri (1528–1575), kes jätkas tema tööd kui humanist ja natsionalist, kirjutades olulise teose Norra riigi kohta (1567). Peder Claussøn Friis (1545–1615) oli humanist, kes tõlkis "Heimskringla" ja kirjutas esimese algupärase teose Norra ajaloost. 17. sajandi norra kirjandus oli kasin, kuid mõned märkimisväärsed teosed siiski ilmusid. Petter Dass (1647–1707) kirjutas teose "Norramaa trompet", kus kirjeldas maastikku, kohalikku elulaadi ja Põhja-Norras elavate inimeste karakterit. Dorothe Engelbretsdotter (1634–1713) oli Norra esimene aktsepteeritud naisautor, kes kirjutas jõulist religioosset poeesiat. Tema esimene teos "Siælens Sang-pakkuja" avaldati aastal 1678. Tema teine kogumik "Taare-pakkuja" ilmus aastal 1685. Ka üks esimesi taani kirjanikke Peder Claussøn Friis sündis Norras.
Taassünd
Norra kirjanduse taassünd toimus kahel põhjusel. Aastal 1811 asutati Oslo Ülikool. Prantsuse ja Ameerika revolutsiooni vaim sundis norralasi taanlastest eralduma ja alistuma Rootsile. Norralased allkirjastasid oma esimese põhiseaduse aastal 1814. Henrik Wergelandi peetakse Norra kirjanduse isaks. Sellest perioodist on säilinud norra muinasjuttude kogumik, mille on kokku pannud Peter Asbjørnsen ja piiskop Jørgen Moe.
Üleminek realismile
Henrik Ibsen oli üks varasemaid näitekirjanikke, kes viljeles oma draamades realismi. Tema mõjukaimad teosed on "Metsik part" ja "Nukumaja".
Modernism norra kirjanduses
Norra sai modernismiga tuttavaks 1890. aastatel Knut Hamsuni ja Sigbjørn Obstfeldeiri loomingu vahendusel. Emil Boyson, Gunnar Larsen, Haakon Bugge Mahrt, Rolf Stenersen ja Edith Øberg eksperimenteerisid proosas modernismiga juba 1930. aastatel, kuid toona kirjutatud teosed ei saavutanud nii suurt menu kui pärast sõda sündinud looming.
20. sajand
Pärast nn suure neliku ja Amalie Skrami surma algas Norra kirjanduselus uus periood. Nobeli kirjandusauhinna on võitnud kolm norra kirjanikku: Bjørnstjerne Bjørnson, Knut Hamsun ja Sigrid Undset.
Märkused
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Norwegian literature seisuga 7.04.2009.
Vaata ka
