Aastatel 1963–1978 kogus Kormašov innukalt ikoone. 1971. aastal Eesti Kunstimuuseumis toimunud Kormašovi ikoonikogu näitus oli üldse esimene erakogu väljapanek tollases Nõukogude Liidus.[1]
Nikolai Kormašov oli üks paremaid Vana-Vene kunsti asjatundjaid Eestis. 1960. aastate algusest peale kogus ta ikoone, süvenes restaureerides selle kunsti tehnikasse, vormikõnesse ja eetilisse sõnumisse, omandas avarad teadmised selle arengust.[2] Kunstnik oli tegev oma restaureerimiskoolkonna loojana, aastatel 1977–1979 oli ta Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi maalirestaureerimise osakonna juhataja.[4]
Kormašovile ei tundunud õigena kunstnikkonna teatav lõhenemine rahvuste järgi 1990. aastatel, kuid ta astus siiski Vene Kunstnike Ühendusse, kujunedes selle autoriteetseimaks liikmeks. Ta oli Eesti Vene Muuseumi liikumapanev jõud, osaledes kollektsioonide loomises ja näituste korraldamises. Ta oli väsimatu ikoonikunsti propageerija. Piirdumata oma ikoonikogu eksponeerimisega Kadrioru lossis, pani ta 1970. aastatel aluse kohaliku ikooni kogule muuseumis. Aastail 1997–2003 oli Mikkeli muuseumis väljas tema koostatud ikooniekspositsioon. Eesti vanausuliste ikooni jõudmine uue kunstiajaloo veergudele on suurelt jaolt tema teene. Suur ja avastuslik oli töö koos poeg OrestigaTallinna Nikolai kirikuikonostaasi restaureerimisel.[2] Ta mängis olulist rolli ikoonimaalimise ja -restaureerimise eriala käivitamisel Eesti Kunstiakadeemia kolledžis.[4]
Looming
Nikolai Kormašov oma stuudios 2001. aastal Foto: Jaan Künnap
Kormašovi ekspressiivset ja monumentaalset loomingut seostati 1960. aastatel nn karmi stiiliga – "Kalurid" (1963), "Raudbetoon" (1965), "Noored ehitajad" (1967) jne. 1970. aastatel pöördus ta filosoofiliselt analüütilise maali juurde – "Uue küla inimesed" (1970), "Roheline kevad" (1972), "Leib" (1975) jpt. Nikolai Kormašov oli Eesti maalikunsti üks peenema värvivaistuga koloriste, kes kasutas võrdselt nii tugevaid kontrasttoone ja vastandvärve kui ka pehmeid ja harmoonilisi akorde. 1974. aastal sai ta maalide "Minu Eestimaa" (1973) ja "Pojad I-II" (1972, 1973) eest Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia. Kormašovi 1980. aastate poeetiline maalikeel põlistas Setumaa ainetel loodud intiimseid külaelustseene, maastikke ja natüürmorte ("Mi olõmi seto´h", 1986–1994). "Mi olõmi seto´h II" see maal on tehtud 1988. aastal ja see on ainulaadne.See on tehtud seeria või kordusena ning visandatud hiljem ja eksponeeritud 2009. Kuid originaal oli olnud Prantsusmaal alates 1990. aastast, kus seda eksponeeriti Eu-s jesuiitide kabelis.
Kormašovi viimasteks isikunäitusteks jäid Tallinna Kunstihoone galeriis2009. aastal toimunud kunstniku 80. juubelit tähistanud ülevaatenäitus ning Haus Galeriis samal aastal toimunud näitus "Alguses oli etüüd".[4]
Kunstniku looming 1960. aastatest kuni 1990. aastateni on talletatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone Fondi, Tretjakovi galerii (Moskva), Vene Muuseumi (Peterburi), Ludwigi Muuseumi (Köln), Armeenia Rahvusgalerii (Jerevan) jpt kogudes üle maailma.
