Nadežda oli Interliikumise raadiojaam. Raadiojaam oli eetris esimest korda 29. augustil 1990 ja viimast korda 1991. aasta 21. augusti varahommikul.[1]
Jaama esimene saatja asus Toompea külje all NSV Liidu mereväe Tallinna mereväebaasi staabi territooriumil ja selle saateid oli kuulda saatjast umbes kahe kilomeetri raadiuses. Hiljem sai saatja asupaigaks Keila tankipolgu territoorium ning siis levisid saated läänes peaaegu Haapsaluni, lõunas Järvakandini ja idas Aegviiduni.[1]
Raadiojaamale oli eraldatud barakk Tondil paiknenud sõjaväeosas. Saated lindistas Nadežda peatoimetaja Viktor Kiemets oma korteris. Tondil tehti lõplik montaaž ja valmis saated viidi Keilasse eetrisse laskmiseks. Raadiojaama filiaali saatja paigaldati ka Kohtla-Järvel asunud Nõukogude armee sõjaväeosa nr 75222 territooriumile, kuid seda saatjat ei jõutud enne raadiojaama tegevuse lõppu kasutusele võtta.[1]
Viimast korda oli raadiojaam Nadežda eetris 21. augusti varahommikul. 22. augustil otsustas Eesti Vabariigi Valitsus raadiojaama likvideerida. Valitsuse esimees Edgar Savisaar andis siseministeeriumile käsu "viie päeva jooksul sulgeda raadiojaam Nadežda, mille tegevus on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega ja on pikema aja jooksul kandnud õõnestuslikku iseloomu".[1]
Prokuratuur algatas kriminaalasja "registreerimata piraatraadiojaama Nadežda" vastu 26. augustil, süüdistades Kiemetsa ja raadiojaama peadirektorit Juri Rudjakki putšiste toetavate saadete edastamises. Juba samal päeval kell 15.30 võeti raadiosaatja Keilas üle. Eeluurimine tuvastas, et Rudjak ja Kiemets toetasid Nadežda eetris aktiivselt Moskva riigipöörajaid, mida süüdistatavad ka ei eitanud. Kuid uurimine jäi venima ja kriminaalasi lõpetati enne kohtusse jõudmist. Toonase prokuratuuri uurimisosakonna ülema Alar Kirsi sõnul jooksis kriminaalasi ummikusse seetõttu, et endiselt kehtinud ENSV kriminaalkoodeksi järgi mõisteti riigivastase tegevuse all Nõukogude Liidu vastast tegevust. Kiemets ja Rudjak olid aga võidelnud Nõukogude Liidu säilimise eest.[1]
Viited
