Eriti tähtsate riiklikke objektide valve (tuumaelektrijaamad, kaitsetööstustehased, strateegilised sillad ja tunnelid, suurt tähtsust omavad paisud jne).
Riiklikku tähtsust omavate veoste valve nende transpordil.
Kinnipidamiskohtade valve.
Uurimisaluste konvoeerimine, samuti süüdimõistetute konvoeerimine vabaduskaotusliku karistuse kandmise kinnipidamiskohtadesse.
Avaliku korra kaitse suurtes linnades (linnades, kus elanikkonda oli üle 1 miljoni elaniku) ja samuti liiduvabariikide pealinnades.
Juhtkond ja organisatsioon
Sisevägede juhatajad
NSV Liidu SARKi/SM rahvakomissari/ministri asetäitjad ja NSV Liidu sisevägede juhatajad olid:
kindralmajor, Aleksandr Guljev (1941–1942), sisevägede valitsuse juhataja;
kindralmajor, Ivan Šeredega (1942–1944);
kindralmajor/kindralleitnant/kindralpolkovnik Arkadi Apollonov, 11. märts1942 – 2. aprill 1948, NSV Liidu SARKi rahvakomissari asetäitja sisevägede alal ja sisevägede peavalitsuse ülem;
armeekindral,Ivan Maslennikov, 10. juuni1948 – 12. märts1953, NSV Liidu SM asetäitja. 1953. aasta 12. märtsil SM asetäitja ametikoht sisevägede alal kaotati.
kindralleitnant Pjotr Burmak, 1946–1953, sisevägede juhataja;
kindralleitnant Tarass Filippov, 1953–1954, sisevägede juhataja;
kindralleitnant Aleksandr Sirotkin, 1954–1956, sisevägede juhataja;
kindralleitnant Timofei Strokatš, 1956–1957, sisevägede juhataja;
kindralleitnant Semjon Donskov, 1957–1960, sisevägede juhataja;
kindralleitnant Gennadi Aleinikov, 1960–1961, sisevägede juhataja;
kindralleitnant Nikolai Pilštšuk, 1961–1968, sisevägede juhataja;
armeekindral Ivan Jakovlev, 1968–1986, sisevägede juhataja;
kindralpolkovnik Juri Šatalin 1986–1991, sisevägede juhataja.
Organisatsioon
NSV Liidu sisevägede juhtorganiks oli vägede valitsus või peavalitsus, mille koosseisus tegutses sisevägede staap.
NSV Liidu territooriumil asuvad siseväed allusid operatiivselt vastava NSV Liidu administratiivpiirkonna SARKi liiduvabariigi rahvakomissariaadile või valitsusele.
Teise maailmasõja alguses ning NSV Liidu poolt 1939–1940 aastatel uute territooriumite okupeerimise ning nende sõjalise kontrollimise tagamiseks moodustati NSV Liidu uute piirialade kontrollimiseks: NSVL SARKi SV Põhja-Kaukaasia ringkonna, Ukraina ringkonna, Valgevene ringkonna ja NSV Liidu SARKi Balti ringkonna Sisevägede Valitsus (УВВ НКВД Прибалтийского округа).
SMMV moodustati vastavalt dislokatsioonile, kas polgu või pataljoni suurusena. Suurlinnades: Moskva, Leningrad ja Kiiev, moodustati polgud, vastavalt Moskvas (Dzeržinski nimelisse Üksikusse Eriotstarbelisse Motoriseeritud Laskurdiviisi kuulunud polk, sõjaväeosa 5401; Leningradis, sõjaväeosa 5402 ja Kiievis, sõjaväeosa 5403. NSV Liidu liiduvabariikide pealinnades ja suurtes tööstuslinnades moodustati sisevägede pataljonid. Kokku moodustati 3 polku ja 46 sisevägede patrullteenistuse pataljoni[1][2]. Eesti NSV moodustati Eesti NSV Siseministeeriumile allunud 40. üksik motoriseeritud eri-miilitsapataljon.
Siseväed moodustati üldistel alustel, ajateenijad ja allohvitserid – sundteenistsse kutsutud ajateenijatest, ohvitsere aga valmistati ette NSV Liidu Siseministeeriumi sisevägede sõjakoolides ja NSVL SM Harkovi tagalateenistuse sõjakoolis (Харьковском высшем военном училище тыла МВД СССР). Teenistus sisevägedes võrdsustati teenistusega Nõukogude armees.
Patrullteenistuses kandsid sisevägede ajateenijad miilitsa vormiriietust ning auastmetähiseid, väeosa territooriumil aga sisevägede vormi.
Pataljonid (350–400 ajateenijat) koosnesid vastavalt teenistuskoha eripärast kas roodudest, mis jagunesid rühmadeks, või ainult rühmadest.
Nõukogude riigi ja NSV Liidu eksistentsi ajal kandsid Nõukogude sisejulgeolekuväed erinevaid nimetusi:
1934. aastal, pärast kogu NSV Liitu hõlmava NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi moodustamist 10. juulil, moodustati seniseid NSV Liidu RKN OGPU piirivalve- ja sisevägede juhtimist teostav NSVL SARKi Piirivalve ja Sisekaitsevägede Peavalitsus (ГУ пограничной и внутренней охраны (ГУПВО) НКВД СССР);
1941. aasta 31. juulist moodustati Raudtee-ehitiste ja Eriti tähtsate tööstusobjektide valve ja Konvoivägede valitsuste baasil – NSV Liidu SARKi Sisevägede Peavalitsus (Главное управление внутренних войск НКВД СССР);
NSVL SARKi Operatiivvägede valitsuse baasil moodustati Sisevägede valitsus:
1942. aasta 28. aprillist reorganiseeriti SV valitsus – NSVL SARKi Sisevägede Peavalitsuseks (ГУВВ НКВД СССР)
1942. aasta 19. jaanuarist moodustati SVPV baasil:
Konvoivägede valitsus
Raudteede valve valitsus (Управление войск по охране железных дорог)
Eriti tähtsate tööstusobjektide valve valitsus (Управление войск по охране особо важных предприятий промышленности)
1957. aasta 2. aprillist – NSV Liidu Siseministeeriumi Sise- ja Konvoivägede Peavalitsus (Главное управление внутренних и конвойных войск (ГУВКВ) МВД СССР);
1960. aasta 10. märtsist saadeti SvKvPv laiali seoses NSV Liidu Siseministeeriumi likvideerimisega. NSV Liidu MN otsusega anti NSV Liidu SM ülesanded üle liiduvabariikide vabariiklikele siseministeeriumitele.
1962. aastast olid siseväed Vene NFSV Avaliku Korra Kaitse Ministeeriumi (Министерства охраны общественного порядка МООП РСФСР) koosseisus.
1968. aastal taasnimetati AKKM Siseministeeriumiks ning sellest ajast kuni NSV Liidu lagunemiseni 1991. aastal olid siseväed NSV Liidu Siseministeeriumi koosseisus NSV Liidu Siseministeeriumi Sisevägedena.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
