See artikkel on nägemismeelest; murdekeeles võib nägemine tähendada kummitust
Inimese silma läbilõige
Nägemine ehk nägemismeel (ingl. k sight, vision) on võime detekteerida ja tõlgendada valgusstiimuleid. Nägemismeel võimaldab eristada valgusintensiivust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis.
Fotoopilise nägemise (päevane nägemine), värvinägemise, skotoopilise nägemise (öine nägemine) ja mesoopse nägemise (hämarusnägemine), kasutades valgust nähtavas spektris, mida peegelduvad keskkonnas olevad objektid. See erineb nägemisteravusest, mis viitab sellele, kui selgelt inimene näeb (näiteks "20/20 nägemine"). Inimesel võib olla probleeme visuaalse taju töötlemisega isegi siis, kui tal on nägemine 20/20.
Tekkivat taju tuntakse ka kui nägemist (omadussõdad vastavalt visuaalne, optiline ja okulaarne.)[1]
Nägemine on inimese viiest meelest tähtsaim, selle kaudu tunnetatakse 80% välismaailmas toimuvast. Nägemiselund koosneb kolmest osast: silmamuna koos abistruktuuridega, nägemisnärv ja juhteteed ajus ning aju nägemiskeskus, mis asub kuklasagaras[2]
Binokulaarne ehk kahe silmaga nägemine. Kui vaadata mingit objekti kahe silmaga, tekib kummagi silma võrkkestale kujutis, mis erineb veidi teise silma omast, kuid seda tajutakse ikkagi ühe objektina. Erinevad kujutised võrkkestal tulenevad sellest, et kaks silma ei asetse täpselt ühes kohas. Ühe objektina nähakse neid kujutisi seetõttu, et aju liidab need üheks tervikuks.[3]Monokulaarne nägemine on ühesilmanägemine.[4]
Selgroogsed detekteerivad muutusi valgusinformatsioonis läbi silmavõrkkestas paiknevate fotoretseptorrakkude. Valguse (380–780 nm lainepikkusega elektromagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes retseptorrakkudes – kepikestes ja kolvikestes (inglise keeles vastavalt – rods, cones) – fotokeemilise protsessi tagajärjel (nägemispigmendi rodopsiini lagunemisel) muutus membraanipotentsiaalis. See põhjustab omakorda muutust närviimpulsside sageduses nägemisjuhteteedes, mis kõrgemates ajukeskustes viivad nägemisaistingu ja nägemistaju tekkeni. Värvust tajutakse kolvikestest alguse saavate nägemisjuhteteede abil [5].
Loomade nägemisvõime varieerub liigiti. Mõned loomaliigid tajuvad ainult valgusintensiivsust (ainuraksed), osa eristab värvusi (peajalgsed, limused, vähilised, paljud putukad, osa kalu, roomajad, linnud ja ahvid). Enamik imetajaid värvusi ei erista. Roomajatel, lindudel ja imetajatel on võime muuta silma läätse kuju, mistõttu näevad nad nii lähedale kui kaugele[5].
