Mátyás Rákosi

Mátyás Rákosi

Mátyás Rákosi (sünninimi Mátyás Rosenfeld; 9. märts 1892 – 5. veebruar 1971) oli Ungari riigitegelane. Ta sündis praeguses Serbias.

Ta oli Ungari tegelik riigijuht aastatel 1945–1956: aastatel 1945–1948 oli ta Ungari Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär ja 1948–1956 Ungari Töölispartei KK peasekretär. Ühtlasi oli ta 1952–1953 Ungari Rahvavabariigi Ministrite Nõukogu esimees.

Elulugu

Mátyás sündis Serbias, Vojvodina autonoomses piirkonnas Ada linnas (mis toona kuulus Austria-Ungari keisririigi koosseisu) juudi perekonnas.

Esimese maailmasõja ajal teenis Rákosi Austria-Ungari armees ja sattus idarindel sõjavangi. Ungarisse tagasi jõudes oli ta 1919. aastal üks Béla Kuni Ungari Nõukogude Vabariigi kommunistliku valitsuse liikmeid kuni selle langemiseni, siis põgenes Nõukogude Liitu.

1924 tuli Rákosi Ungarisse tagasi ja vahistati, kuid 1940 anti üle Nõukogude Liidule 1848. aasta Ungari revolutsiooni lippude vastu, mille Vene tsaariarmee sõdurid omastasid Világoses (praegune Şiria Rumeenias) 1849. aastal. Nõukogude Liidus sai Rákosist Kominterni juht.

30. jaanuaril 1945 saadeti Rákosi Debreceni Ungarisse korraldama Ungari Kommunistliku Partei tööd. Seal sai Rákosi Ungari Kommunistliku Partei juhiks. Ta nimetas ennast "Stalini parimaks õpilaseks". Kommunismivastase opositsiooni elimineerimiseks leiutas Rákosi "salaamitaktika", kujutades oma rivaale fašistidena. Rákosi väitis, et ta hävitas Ungari antikommuniste nagu "lõikaks salaamivorstist viilusid". Rákosi ümber tekkis tugev isikukultus. Stalinistina korraldas Rákosi tihti näidisprotsesse, hävitades oma vastaseid.

Augustis 1952 sai Rákosi Ungari peaministriks, kuid 13. juunil 1953 pidi ta NLKP KK Poliitbüroo otsusega loovutama selle koha Imre Nagyle, jäädes siiski kommunistliku partei peasekretäriks.

Juunis 1956 eemaldati NLKP KK Poliitbüroo nõudega Rákosi ka partei peasekretäri kohalt ning asendati Ernő Gerőga. Et eemaldada Rákosi Ungari poliitilisest elust, sunniti ta kolima Nõukogude Liitu. Avalikkusele öeldi, et ta läks ravile. Kogu oma ülejäänud elu veetis Rákosi Kirgiisi NSV-s. Veidi enne surma, aastal 1970, lubati Rákosil Ungarisse naasta tingimusel, et ta ei osale poliitilises tegevuses. Rákosi keeldus, ning jäi Nõukogude Liitu, kus ta aastal 1971 suri Gorkis (tänapäeval Nižni Novgorod)

Pärast surma viidi tema tuhk salaja tagasi Ungarisse ning maeti Budapesti Farkasréti kalmistule, kuhu maetakse kõige kuulsamaid ungarlasi. Vandalismi vältimiseks on tema hauakivil ainult initsiaalid.