Muul (Equus asinus × caballus; Equus mulus) on emase hobuse (-mära) ja isase eesli (-täku) järglane.
Hobune ja eesel on erineva kromosoomide arvuga liigid. Eeslitel on 62 kromosoomi, hobustel 64. Muulal on 63 kromosoomi.
Muula tuleks eristada hobueeslist, mis on eeslimära ja hobusetäku ristand. Siiski nimetatakse kõnekeeles muulaks igasugust hobuse ja eesli värda.[1]
Muulad on reeglina suguvõimetud[1]. Sellepärast on nende saamiseks vaja alaliselt pidada hobust ja eeslit[1]. Siiski on läbi aegade teada mitukümmend juhtumit, kus emane muul on poeginud. Isased muulad ruunatakse sageli, et muuta nad rahulikumaks ja vähem tujukateks veoloomadeks.
Muul ei häälitse täpselt hobuse ega eesli moodi. Üldiselt sarnaneb tema hääl pigem eesli omaga, aga ta võib ka hobuse moodi hirnuda. Sageli juhtub, et tema häälitsus algab hobuse hirnumise moodi, aga lõpeb eesli ii-aaga. Mõnikord muulad niutsuvad.
Muula eelised seisnevad selles, et ta on sama vähenõudlik kui eesel, aga tubli hobuse jõuga[1]. Tänapäeval kasutatakse Pakistani armees muulasid, kes vastavalt määrustikule peavad olema võimelised kandma 72 kg raskust koormat ilma puhkamata 26 km[2]. Üldreeglina suudab muul kanda 20% oma kehamassist "surnud koormat", aga hobune 30% oma massist "elusat koormat", näiteks ratsanikku. Kuid muul on hobusest vastupidavam ja vajab vähem toitu kui sama suur hobune. Muul on suure koorma kandmisel kannatlikum kui hobune, tema nahk on kõvem ja vähem tundlik, mistõttu muul talub paremini vihma ja päikesepaistet. Nende kabjad on tugevamad kui hobustel ning nad on vastupidavamad haigustele ja putukatele. Savisel pinnasel on muulad ka künniloomadena paremad kui hobused.
.jpg)
