Michael von Kienmayer sündis 17. jaanuaril 1756 Viinis ning astus kadetina 1774. aastal jalaväerügementi nr 26. Järgmine aasta viidi ta üle tragunirügementi nr 5. 1778. aasta jaanuaris sai ta husaarirügemendis nr. 35 teise järgu kapteniks. Samal aastal osales ta Baieri pärilussõjas ning paistis silma Dagobert Sigmund von Wurmseri ratsareidis Glatzi maakonnas. 1779. aastal aitas ta kaasa ühe blokhausi vallutamisel, mille eest ta lahinguväljal esimese järgu kapteniks ülendati.[1]
Austria-Türgi sõjas paistis Kienmayer silma oma oskuste ja vaprusega. 24. aprillil 1788 korraldas ligi 2000-meheline Türgi üksus Chotimi kindlusest ligi 40-mehelise Austria eelposti vastu sortii. Just samal ajal naasis Kienmayer 13 husaariga luureretkelt. Ta asus väikest salka juhtima ning lõi nii mitu türklaste rünnakut tagasi, kuni siis ohutult Austria vägede juurde taganes. Hiljem osales ta prints Friedrich Josiase juhatuse all kindluse piiramisel. 1788. aasta novembris ülendati Kienmayer majoriks. 21. juulil 1789 pidasid Austria-Vene väed Türgi armeega Focșani juures lahingu, milles ka Kienmayer jälle silma paistis, kuna tema ratsarünnakuga suudeti vallutada türklaste laager ja moonavoor. Selle eest ülendati ta ooberstleitnandiks. Pärast edukaid lahinguid Rymniki ja Martinesti all saadeti Kienmayer Viini keiser Joseph II võitudest teavitama.[1]
26. oktoobril naasis ta rindele ning liikus oma avangardiga Vallahhiasse. 9. novembril 1789 vallutas ta Bukaresti. Kolm päeva hiljem läks ta 800 mehe ja kahe kahuriga luureretkele, kuni kuulis, et türklaste väejuht Jussuf Paša rüüstab ühe Türgi väega Onyaki küla. Kienmayer ründas neid ning võttis sellega Jussuf Paša vangi. Novembris ülendati ta ooberstiks ning määrati chevaux-leger ratsarügemendi nr. 19 juhiks. Aasta lõpuks autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[1]
24. mail osales ta kokkupõrkes Andelfingenis, kus hoidis Michel Ney suuremat väge mitu tundi tagasi ning suutis siis ohutult taganeda. Selle eest ülendati ta 6. märtsil 1800 feldmarssal-leitnandiks. 25. aprillil põrkas ta Bühli juures kokku järgmise Prantsuse väega, kelle ees ta võideldes tagasi tõmbus. Tema vastupanu andis von Krajowale aega, et oma väed korda seada ning talle abi saata. Hiljem osales ta veel Biberachi ja Hohenlindeni lahingutes. Viimases juhatas ta austerlaste paremat tiiba. Lahingus suutsid Kienmayeri korpuse üksused Prantsuse vastupanust hoolimata agressiivselt edasi tungida, kuid tsentri liiga vähene toetus tähendas, et pärast Austria vasaku tiiva hävingut oli ka Kienmayer sunnitud suure surve all taganema. Taganemisel kandis Kienmayeri korpus suuri kaotusi.[4][5]
1802. aasta jaanuaris sai Kienmayer husaarirügemendis nr. 8 inhaberiks.[1]
Teenistus Napoleoni sõdades ja hilisem elu
Michael von Kienmayeri hauamonument Penzingis
2. detsembril 1805 osales ta Austerlitzi lahingus, kus juhatas liitlaste vasakul tiival Friedrich Buxhoevdeni kolonni 6780-mehelist avangardi.[6] Liitlaste plaani järgi pidi Kienmayer hõivama Tellnitzi küla. Kienmayeri edasitungi takistas 300-meheline Prantsuse kergejalaväe üksus. Vastupanu summutamiseks saatis Kienmayer lahingusse veel kaks pataljoni, kuid prantslased suutsid neid maastikul varjudes tagasi hoida. Küla suudeti lõpuks Vene jäägrite rünnakuga vallutada. Prantslased võtsid küla tagasi, kuid Austria husaaride rünnak lõi nad seal taas välja. Võitlus tunduvalt väiksema ligi 1000-mehelise Prantsuse väega oli kestnud poolteist tundi (8.00–9.30). Hiljem kattis Kienmayer Buxhoevdeni vägede taganemist.[7]
Viienda koalitsiooni sõja algul juhatas ta II reservkorpust, mis koosnes kuskil 6000 jala- ja 3000 ratsaväelasest.[8] Peale Baierimaa lahingutegevust liitus Kienmayer ertshertsog Karli peaarmeega ning sai siis I reservkorpuse juhatajaks. Asperni-Esslingi lahingus juhatas ta 5770-mehelist ratsareservi. Samal ajal korraldasid Austria üksused Saksi kuningriigi aladel ratsareide, mille tulemusena astus Jerome BonaparteWestfaali-Prantsuse armeega neile vastu. Prantslased proovisid Kienmayerit, kes oli saanud XI korpuse juhatajaks, tiibhaaranguga ümber piirata. Kienmayer manööverdas nende haardest välja ning võitis 8. juulil Prantsuse vägesid lahingus. Selle võidu eest autasustati teda Maria Theresia ordeni komandöriristiga ning ülendati 3. augustil ratsaväekindraliks.[1]
Pärast 1809. aastat Kienmayer enam sõjategevuses ei osalenud, vaid oli hiljem Ungaris ratsaväeinspektor. 1814. aastal määrati ta Transilvaania kindralkomandandiks, sarnase ametikoha sai ta 1820. aastal veel Moraavias ja Sileesias. Kienmayer läks 1826 erru ning suri 28. oktoobril 1828.[1]
