Melanotsüüt

Melanotsüüdiks (ladina melanocytus) nimetatakse paljudel selgroogsetel loomadel peamiselt epidermise osades paiknevat spetsialiseerunud pigmendirakku.^[1]

Melanotsüüdid mõjutavad ka juuste ja naha värvust.

Melanotsüüdid arenevad ja migreeruvad inimese lootel embrüonaalses eluetapis crista neuralis'es melanoblastidest.

Sihtkohta jõudnud melanotsüüdid hakkavad melanosoomi, mille sees sünteesitakse melaniini, komplekteerima.

Melanotsüüdid paiknevad epidermise stratum basale kihis ja on tihedalt seotud keratinotsüütide ja Langerhansi rakkudega.

Umbes iga kümnes basaalkihi rakkudest on melanotsüüt, lisaks on melanotsüüdid ka karvafolliikulites, limaskestadel ja silmades.

Ka südames paiknevad melanotsüütidesarnased rakud, kuid nende ülesanded pole selged, need võivad osaleda südame rütmihäirete vallandamisel.^[2]

Roomajatel

Madudel

Madudel on melanotsüüte tuvastatud peamiselt nahas. Melanotsüüdid liigitatakse asukoha järgi: pärisnahas paiknevad naha melanotsüüdid, epidermises paiknevad epidermaalsed melanotsüüdid ja nahaalused melanotsüüdid, mis paiknevad sügaval nahas ja moodustavad võrgustiku. Kõik nimetatud rakud sisaldavad melaniini sünteesivaid osiseid. Lisaks sisaldavad melaniiniladestusi ka mõningate inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatud madude, näiteks pärisrästiklaste ja lõgismadulaste peas paiknevad mürginäärmeid katvad koed, lihased kui ka mürginäärmed. Sugukonda Colubridae liigitatud madudel melaniiniladestusi Duvernoy näärmetes ei ole tuvastatud.^[3]

Imetajatel

Melanotsüütide paigutus nahas

Patoloogia

Vitiliigo

 Pikemalt artiklis Vitiliigo

Mitmetel selgroogsetel loomadel (näiteks inimestel, kassidel, pühvlitel, hobustel, sigadel ja koertel) põhjustab epidermaalsete melanotsüütide hävimine tõenäoliselt vitiliigot.^[4]

Melanoom

 Pikemalt artiklis Melanoom

Melanoomi patogenees ja ravi on siiani lõpuni uurimata. Mitmed melanotsüütide arengus osalevaid geene on tuvastatud ka maliignetes melanotsüütides, mida on tuvastatud melanoomi põdevate inimeste kasvajakolletes.^[5]

Inimeste melanoomi rakuliinide põhjal arvatakse, et melanoomi tekkes mängivad rolli ka rakkude eritatavad kasvufaktorid nagu tuumornekroosifaktor alfa, tuumornekroosifaktor beeta, närvikasvufaktor (NGF) jpt.

Vogt–Koyanagi–Harada syndrome

 Pikemalt artiklis Vogt–Koyanagi–Harada syndrome

Vogt–Koyanagi–Harada syndrome (VKH syndrome) on eeldatavasti autoimmuunse geneesiga haigus, mida iseloomustab krooniline, kahepoolne, difuusne granulomatoosne uveiit ja ka naha, neuroloogilised ja kuulmishäired.

VKH sündroom on immuunvahendatud haigus. Arvatakse, et selles mängivad rolli T-abistajarakud, mis vahendavad autoimmuunreaktsioone melanotsüütide vastu nahas, silmamunasoonkestas, kesknärvisüsteemis ja sisekõrvas, mille tagajärjel hävitatakse melanotsüüdid.

Ravimindutseeritud patoloogia

Dopamiin

Rakukultuuridega seotud uuringud näitavad, et dopamiin indutseerib melanotüütide apoptoosi.^[6]

Vaata ka

• endoteliin
• melanocyte growth factor (MeGF)
• proopiomelanokortiin

Viited

1. "Meditsiinisõnastik" 465:2004.
2. Mark D. Levin, Min Min Lu,Nataliya B. Petrenko jt, Melanocyte-like cells in the heart and pulmonary veins contribute to atrial arrhythmia triggers, J Clin Invest. 2. november 2009; 119(11): 3420–3436, doi: 10.1172/JCI39109, PMCID: PMC276917, veebiversioon (vaadatud 8.07.2015) (inglise keeles)
3. F.Harwey Puogh, Gary Kwiecinski, Willy Bemis, [Pilt:///C:/Documents%20and%20Settings/kasutaja/My%20Documents/EuropeanVIper/1978_Pough,%20Kwiecinski,%20Bemis_Melanin_deposits_associated_with_the_venom_glands_of_snakes.pdf Melanin Deposits Associated with the Venom Glands of Snakes],J.Morph, (1978), 155':63 - 72, veebiversioon (vaadatud 20.06.2014) (inglise keeles)
4. Rebat M. Halder, Johnathan L. Chappell, Vitiligo Update, Elsevier, lk 86, 2009, doi:10.1016/j.sder.2009.04.008, veebiversioon (vaadatud 01.06.2014) (inglise keeles)
5. Audrey Uong ja Leonard I. Zon, Melanocytes in Development and Cancer, J Cell Physiol. Jan 2010; 222(1): 38–41., PMCID: PMC2783760, doi: 10.1002/jcp.21935, veebiversioon (vaadatud 20.06.2014) (inglise keeles)
6. Chu CY, Liu YL, Chiu HC, Jee SH., Dopamine-induced apoptosis in human melanocytes involves generation of reactive oxygen species. Lühikokkuvõte., Br J Dermatol. juuni 2006 ;154(6):1071-9., veebiversioon (vaadatud 20.06.2014) (inglise keeles)

Välislingid

• Sissekanne Encyclopaedia Britannicas
• Vincent J. Hearing, Stanley P. L. Leong, From Melanocytes to Melanoma: The Progression to Malignancy, Humana Press, 2006, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20.06.2014) (inglise keeles)
• Krasagakis K, Garbe C, Orfanos CE., Cytokines in human melanoma cells: synthesis, autocrine stimulation and regulatory functions--an overview. Lühikokkuvõte., Melanoma Res. 1993 detsember;3(6):425-33., veebiversioon (vaadatud 03.07.2014) (inglise keeles)
• Krasagakis K, Garbe C, Zouboulis CC, Orfanos CE., Growth control of melanoma cells and melanocytes by cytokines. Lühikokkuvõte, Recent Results Cancer Res. 1995;139:169-82., veebiversioon (vaadatud 03.07.2014) (inglise keeles)
• Krüger-Krasagakes S, Krasagakis K, Garbe C, Diamantstein T., Production of cytokines by human melanoma cells and melanocytes. Lühikokkuvõte., Recent Results Cancer Res. 1995;139:155-68., veebiversioon (vaadatud 03.07.2014) (inglise keeles)
• Lázár-Molnár E, Hegyesi H, Tóth S, Falus A., Autocrine and paracrine regulation by cytokines and growth factors in melanoma. Lühikokkuvõte., Cytokine. 2000 Juuni;12(6):547-54., veebiversioon (vaadatud 03.07.2014) (inglise keeles)
• Paula Reemann, Ene Reimann, Sten Ilmjärv, Orm Porosaar, Helgi Silm, Viljar Jaks, Eero Vasar, Külli Kingo, Sulev Kõks, Melanocytes in the Skin – Comparative Whole Transcriptome Analysis of Main Skin Cell Types, 29. detsember 2014, DOI: 10.1371/journal.pone.0115717, veebiversioon (vaadatud 09.01.2015) (inglise keeles)