Arvatakse, et melanhoolset tüüpi depressiooni põhjused on enamasti bioloogilised tegurid; häire võib olla päritav. Stressirohked olukorrad võivad vallandada melanhoolse depressiooni episoode, kuigi stress on antud häire puhul pigem soodustav tegur, kui vajalik või piisav põhjus. Ka psühhootiliste sümptomitega inimesed on melanhoolse depressiooni suhtes vastuvõtlikumad. Häiret esineb sageli vanemas populatsioonis ja tihti peetakse sümptomeid ekslikult dementsuseks — depressioon on eraldi seisund, mis võib eakatel dementsusega kaasneda.[3]
Ravi
Melanhoolset depressiooni peetakse sageli isiku bioloogilises eripäras põhinevaks ja eriti raskeks depressiooni vormiks.[4] Ravi hõlmab antidepressante, elekterkrampravi või muud empiirilist ravi (kognitiivset käitumisteraapiat ja interpersonaalset teraapiat).[5] 2008. aasta unipolaarset depressiooni käsitlevas uuringus leiti melanhoolsete tunnuste esinemissageduseks 23,5%.[4] Melanhoolne depressioon oli esimene põhjalikult uuritud depressiooni alatüüp.
Esinemissagedus
Melanhoolse depressiooni esinemissagedus paistab populatsioonis kasvavat, kui piirkonna temperatuur on madal ja/või päikesevalgust on vähe.[6] Vastavalt DSM-IV-le (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) võib "melanhoolsete tunnuste" spetsifikatsiooni rakendada ainult järgmiste häirete puhul:
↑Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders - Text Revision. Arlington VA: American Psychiatric Publishing. 2008. Lk 419–420. ISBN978-0-89042-025-6.
↑ 4,04,1
McGrath, Patrick; Ashan Khan; Madhukar Trivedi; Jonathan Stewart; David W Morris; Stephen Wisniewski; Sachiko Miyahara; Andrew Nierenberg; Maurizio Fava (2008). "Response to a Selective Serotonin Reuptake Inhibitor (Citalopram) in Major Depressive Disorder with Melancholic Features: A STAR*D Report". Journal of Clinical Psychiatry. 69: 1847–1855. DOI:10.4088/jcp.v69n1201.