Me olime kaheksateistkümneaastased| Žanr |
draama |
|---|
| Režissöör |
Kaljo Kiisk |
|---|
| Stsenarist |
Ants Saar |
|---|
| Operaator |
Jüri Garšnek |
|---|
| Peaosades |
Evald Hermaküla,
Mare Hellaste,
Peeter Kard,
Tõnu Aav,
Einari Koppel,
Kaarel Karm,
Heino Mandri,
Hugo Laur,
Ants Eskola,
Grigori Kromanov,
Rudolf Nuude,
Aksel Orav |
|---|
| Filmistuudio |
Tallinnfilm |
|---|
| Aasta |
1965 |
|---|
| Esilinastus |
19. juuli 1965 |
|---|
| Riik |
Nõukogude Liit (Eesti) |
|---|
| Keel |
eesti |
|---|
|
IMDb profiil |
"Me olime kaheksateistkümneaastased" on Tallinnfilmi film aastast 1965. Filmi tegevustik põhineb 1940. aasta sündmustel.
Sisu
Filmi tegevustik leiab aset 1940.–1941. aasta Nõukogude okupatsiooni ajal Saaremaal. Rühm noori elluastujaid peab valima, kas jääda truuks iseseisvale Eesti Vabariigile või toetada uut kommunistlikku režiimi.
Filmis mängis keskset rolli Viktor Oxfordi kirjutatud sõdurilaul "Jää vabaks, Eesti meri", mis Nõukogude ajal ei olnud otseselt keelatud.[1]
Osades
Tootmine
"Me olime kaheksateistkümneaastased" oli Kaljo Kiisale režissöör-lavastajana kolmas mängufilm. Film valmis kirjanik Ants Saare algupärase stsenaariumi põhjal.[2]
Arvustused
Film esilinastus Eesti NSVs 19. juulil 1965 ja mujal NSV Liidus 11. jaanuaril 1966 pealkirjaga “Nad olid kaheksateistkümneaastased” ("Им было восемнадцать").
Film sattus kohe pärast selle valmimist ägeda kriitikatule alla. Isegi üleliidulises ajakirjanduses paigutati see halbade filmide kategooriasse. Muuhulgas kritiseeriti pealiskaudset suhtumist filmitavasse ja illustratiivsust ning seda, et "tekstid, dialoogid ja kõned mõjuvad mitte lihtsalt räigelt, vaid ka lamedalt, ilma alltekstita." "Kuigi näitlejad andsid endast parima, on tegelaskujude karakterid edasi antud liiga mustvalgetena." "Neid, kes iga hinna eest püüdsid Eesti iseseisvust päästa, näidatakse üdini negatiivsetena ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loojaid-tekitajaid ülipositiivsetena. Nii ühe kui teise leeri karakterite puhul ei toimu kogu filmi jooksul vähimatki arengut."
Vaatamata kõigele tõsteti siiski esile karismaatilised noored näitlejad Evald Hermaküla ja Peeter Kard, samuti oma näitlejateed alles alustanud Mare Hellaste ja Tiina Ideon. Üksmeelse tunnustuse pälvis Hugo Laur vana muusikaõpetaja Teenusena.[2]
Viited
