Maks Roosma (ka Max või Max-Julius Roosma, kuni 1936. aastani Maksim-Julius Roosmann; 10. jaanuar 1909 Omuli vald – 3. detsember 1971 Tallinn) oli eesti klaasikunstnik.
Maks Roosma oli Eesti esimene kutseline klaasikunstnik ning üks eesti klaasikunsti teerajajaid, kes lõi oma koolkonna. Ta graveeris peamiselt mütoloogilisi figuure, hiljem ka portreesid.
Elulugu
Maks Roosma lõpetas 1931. aastal Valga poeglastegümnaasiumi. Riigi Kunsttööstuskoolis omandas ta Günther Reindorffi käe all suurepärase joonistamis- ja graveerimisoskuse; aastal 1936 lõpetas ta kooli graafika erialal ja 1937 kristallilihvimise erialal.[1] Seejärel õppis ta aastatel 1937–1938 Tšehhoslovakkias Nový Bori klaasitööstuskoolis ning praktiseeris eraateljeedes klaasimaali.[1]
1939. aastal sai Maks Roosma Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Koolist klaasikaunistamise rakenduskunstniku diplomi.[1] Alates 1938. aastast oli ta Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooli klaasitöökoja juhataja. Aastatel 1944–1971 töötas Maks Roosma Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasehistöö õppejõuna, aastast 1947 dotsendina, aastast 1960 professorina.
Ta uuris ka Eesti klaasitootmise ajalugu, juhatas arheoloogilisi väljakaevamisi[2] ning koostas muu hulgas Hiiumaal Hüti külas 1628–1664 tegutsenud Hüti klaasikojast, monograafia "Hüti klaasikoda" (1966).
Mälestuse jäädvustamine
Aastal 2007 asutas Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakond Maks Roosma nimelise loomingulise stipendiumi.
Tunnustus
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1996
- ↑ Maks Roosma, Hiiumaa klaasikoja ajaloost, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 13, 1964, nr 1, lk 23–48
Välislingid
