Majandussurutis on majanduslangus, millega kaasnevad tööpuudus ja pankrotid. Majandustõus ja -surutis kulgevad tsüklitena, mille pikkus on umbes 65 kuud.[1]
Majanduskriisi algusega kaasneb teatav ärevus, millele järgneb majanduses madalseis ehk majandussurutis. Enamikus konservatiivsetes ajalehtedes ja ajakirjades on esitatud arvamus, et valitsuse kulude suurendamine tagab äridele edu ja vastupidi – eelarve kärpimine on halb. President Nixoni majandusnõunik Paul W. McCracken on öelnud: "Majandust koheldakse kui potentsiaalselt töövõimelist, kuid alati tülikat ja tõrgest patsienti, kellel on pidev kalduvus suuremale inflatsioonile või töötusele. Valitsuse ülesanne on olla tark vana juht ja arst, kes pidevalt valvab ning nokitseb, et hoida majanduspatsienti heas töökorras. Igatahes peab majanduspatsient olema selgelt alam ja selle arstist valitsus isand".[2]
Majandussurutise põhjused
Majanduses stabiilsuse saavutamiseks tuleb majandustegevust hoolikalt planeerida. Majandussurutise tekke põhjuseks võib välja tuua, et kui soovitakse majanduses stabiilsust, siis on planeerimine oluline. Muidu võivad tekkida buumid ja krahhid, mis on üksteisega seotud ja mis mõjutavad üksteist. Äritsüklid saavad alguse vabaturumajanduses, mida suudab valitsus edukalt stabiliseerida. Valitsuse sekkumine aitab ennetada kriise. Just kriiside ajal tehakse hulk vigu, mis jätkuvad kuni majanduse toibumiseni. Buumid ja krahhid on suuremad kapitalikaupade, mitte tarbekaupade sektoris. Jaemüüjad langevad surutisse viimasena ja leebemalt.[2]
Turumajandus ja hinnakujundus
Turumajanduses on ärimees ettevõtja, kes soovib investeeringutega saada kasumit. Kui ta oskab hästi analüüsida oma kulusid ja tulusid, siis on kasum tagatud. Üldise hinnataseme tõusu ajal on toormaterjalide hinnad ja palgad kõrgemad, mistõttu loodetakse suuremat kasumit. Ettevõtjad on valmis rohkem investeeringuid tegema, kuna tarbitakse rohkem. Kui aga nõudlust hinnatakse üle, võib tekkida kahjum ja seetõttu peab ettevõte või ettevõtja oma äritegevuse lõpetama.[2]
Nõudlus ja pakkumine peavad olema tasakaalus, mis tagab ka hindade ja tootmise võrdsuse. Majandussurutises on selgelt märgata, et inimesed tarbivad ja ostavad seda, mis on vajalik, kuna puudub liigne raha. Surutise ajal peavad hinnad stabiliseeruma nende tegelike väärtusteni. Turumajanduses mõõdetakse ettevõtjate edukust teenitud kasumi ning kahjumiga.[2]
Majandussurutis kujuneb välja varasemast buumist ja pärast inflatsiooni vabanemist taastub majandusolukord. Surutis on vajalik reaktsioon eelnenud buumi ebanormaalsusele. Kui pangad on saavutanud parema olukorra ja stabiliseerunud tunnevad end kindlamalt, hakatakse laenuvõimet suurendama. Saab alguse uus buum, millega kaasneb peagi krahh.[2]
Äritsükli teooria
Valitsuse sekkumine turul toimuvasse toob kaasa laenuraha suurenemise ja inflatsiooni. Kui inflatsioon jõuab lõpule, siis järgneb majandussurutis, mis väljendab kohandumist olukorraga. Buumid ja krahhid ei teki, kui pankade laenuvõime suurendamiseta on pakkumine ja hinnasüsteem tasakaalus. Inglise majandusteadlane David Ricardo arvab: "Maailma vabaturule tekkinud loomulikud rahad on iseenesest kasulikud kaubad, üldjuhul on need kuld ja hõbe. Kui raha piirduks ainult nende kaupadega, toimiks majandus kogusummas nagu eri turgudel: nõudmine ja pakkumine kohanduksid sujuvalt ning seetõttu ei oleks ka buumi ja krahhi tsükleid." [2]
Juba 2016. aastal teatas Eesti tööõiguse asjatundja Heli Raidve: "Masu ei varitse nurga taga, see vaatab meile avalikult otsa 2015.aasta sügisest ehk umbes kuuendat kuud. Suurettevõtete lahkumine meie turult, mitme tehase sulgemine, sundpuhkused, suurkoondamised jms. Eesti turg on pisike. Tööandjad, kes vapralt vastu peavad, väärivad tunnustust ja tuge".[3]
Vaata ka
Viited
