Kirik on pärimuse järgi püstitatud Armeeniamisjonäri ja pärastise Tongerenipiiskopipüha Servatiuse hauale. Arvatakse, et see on neljas kirik sellel asukohal. Esialgse väikese hauakabeli asemele ehitati 570. aastatel suurem kivikirik. Selle asemele ehitati uus veel suurem kirik 7. sajandi lõpul ning selle asemele mõnisada aastat hiljem omakorda tänaseni püsinud basiilika. Basiilikat ehitati mitmes järgus enam kui 100 aastat. Pikihoone valmis 11. sajandi esimese poolel, transept sama sajandi teisel poolel ja kooriruum12. sajandil. Romaani basiilika ehitamise aeg jääb perioodi, mil kapiitel oli tihedalt seotud Püha Rooma keisriga, mistõttu on kirikul äratuntavad Saksamaa keiserlike kirikute tunnusjooned. Kiriku pühitsesid 1039. aastal keiserHeinrich III ja kaksteist piiskoppi. Enamik kiriku vaimulikke keskajal pärines silmapaistvatest Saksa aadlisuguvõsadest.[2]
Sajandite jooksul tegi kiriku sisustus läbi hulga muutusi. 17. sajandil lammutati kivist gootikoorivõre, millel olid skulptuurid stseenidega püha Servatiuse elust. Koorivõre fragmendid avastati 1980. aastatel restaureerimistöödel ning asuvad nüüd idapoolses krüptis kiriku lapidaariumis. 18. sajandi lõpul valgendati kogu interjöör, värvilised keskaegsed vitraažid asendati läbipaistva klaasiga ja sisustus uuendati barokseks.
1797. aastal Prantsuse revolutsiooni ajal saadeti kapiitel laiali ja kirikust tehti sõdurite hobusetall. 1804. aastal võeti hoone jälle kasutusele kihelkonnakirikuna. Kiriku interjööri muudeti: liturgiliste vajaduste tõttu otsustati kaotada kõrgemal tasapinnal asuv koor. Altariruumi all asuv 11. sajandi krüpt lammutati täielikult ja kaotsi läks enamik raiddekoorigakapiteele. Hävitati ka püha Servatiuse kirst, mis oli sajandeid olnud peaaltaris eksponeeritud. Ennistamistöödel aastail 1866–1900 taastati varasem osaliselt koopiana.
Püha Servatiuse haud kiriku krüptis ja paljud reliikviad on teinud kirikust populaarse palverännukoha. Palverännud said aguse juba 14. sajandil ja võib-olla varem; iga seitsme aasta tagant korraldatud palverännak Heiligdomsvaart kulges lisaks Servatiuse basiilikale ka Aacheni toomkirikusse ja Kornelimünsteri kloostrisse ja traditsioon kestis 17. sajandi alguseni, mil Maastricht läks Hollandile. Traditsioon elustati taas 19. sajandil ja kestab tänapäevani.[2]
Arhitektuur
Basiilika välisilme on eri perioodidest, kuid omal ajal oli see piirkonna üks olulisemaid romaani ehitisi ning mõjutas tugevasti Maasi ja Reini piirkonna romaanikat. Tähele on pandud kiriku lõunaportaali (Bergportaal) oletatavat mõju Prantsusmaa varagooti skulptuuri arengule.
Kiriku lääneehitis on üks tähelepanuväärsemaid 12. sajandi Maasi piirkonnas, eelkõige selle ehitusplastika. 34 raidkapiteeli on loodud silmapaistva kunstilise teostusega: kujutatud on stseene Augustinuse teosest "De civitate Dei", lehemotiive, loomapaare, võitlevaid loomi ja inimesi ja inimesi igapäevatööde tegemisel. Leitud on stiililist sarnasust nende kapiteelide ja Schwarzrheindorfikirikukääbusgalerii ning osa Eisenachi lossi kapiteelide vahel.
Idafassaadi kapiteelid
Lääneehitise kujukapiteel
Lääneehitise koorivõre
Loodeportaal
Lõunaportaali detail
Varakamber
Alates sellest, kui Karl Suure biograaf Einhard u 830. aastal annetas kirikule Rooma triumfikaare kujulise hõbedast relikviaari, on varakambrisse lisandunud hulgaliselt väärismetallist kunstiesemeid. Kõige silmapaistvamateks loetakse Püha Servatiuse säilmetega kirstrelikviaari ja pühaku büstrelikviaari, püha Servatiuse võtit, karikat, piiskopisaua ja rinnaristi, suurt patriarhiristi, lisaks paljudele teistele relikviaaridele ja liturgilistele nõudele, keskegsete elevandiluunikerduste ja tekstiilide kollektsioonile.
