Märgala on ala, mille pinnas on kas alaliselt või ajutiselt liigniiskusega küllastunud.
Märgalad on tavaliselt osaliselt veega kaetud. Märgalade hulka kuuluvad nii alaliselt liigniisked alad (sood ja madalad veekogud) kui ajutiselt liigniisked alad (üleujutatavad jõeluhad, lauged mereranniku alad ja muud üleujutusalad). Tavaliselt on märgala pinnas küllastunud mageveega, kuid see võib olla ka soolane või riimveeline.
Sademehulk märgalal sõltub suuresti geograafilisest asukohast. Lõuna-Aasia märgaladel on tüüpiline sademehulk üle 5000 mm aastas, Eestis umbes 500 mm aastas[viide?]. Põhja-Ameerika põhjaosas leidub märgalasid, mille aastane sademehulk on 150 mm. Sama erinevad on märgala temperatuurid: ekvatoriaalses kliimas on aasta ringi soe, lähisarktilises kliimas võib talvel esineda kuni –50 °C külma.
Eesti territooriumist moodustavad erinevad märgalad (rannikualad, sood, soostunud alad, luhad, jõed ja järved) kokku umbes veerandi.[1]
Märgaladel on looduses väga tähtis roll. Nad on väga liigirikkad, olles elupaigaks mitmetele olulistele taime- ja loomaliikidele, sealhulgas veelindudele, kelle elutsemine sõltubki suuresti märgaladest[3]. Nad pakuvad kudemispaiku kaladele, olles samas ka heaks kalapüügikohaks. Märgalades sisaldub puhas vesi, mida saab kasutada nii joomiseks kui niisutamiseks. Nad kaitsevad maapinda üleujutuste ja tormide eest[4]. Kindlasti on oluline märgalade, eriti turbaalade roll maapealse süsiniku neelajana ja energiaallikana[5].
Märgalade hävimine
Hoolimata märgalade tähtsusest ja olulisusest, ei ole tänapäeval nende olukord kiiduväärt[4]. Läbi kogu ajaloo on loodetava materiaalse kasu nimel märgalasid hävitatud, peamiselt kuivendamise ja maaparanduse abil, et saada põllumaad või parandada kinnisvara väärtust. Näiteks Uus-Meremaa märgaladest on pärast eurooplaste saabumist kuivendatud üle 90%, peamiselt karja- ja põllumaa saamiseks. Märgalasid on ka üle ujutatud, muutes need järvedeks ja veehoidlateks.
Märgalasid hävitab ka maavarade kaevandamine[4]. Oluline roll märgalade osakaalu vähendamisel on ka metsade mahavõtmisel[5].
Märgalade määratlus Ramsari konventsiooni järgi
Ramsari konventsiooni punkti 1.1 kohaselt on märgalad sood, rabad, turbaalad ja veekogud, niihästi looduslikud kui ka kunstlikud, niihästi alalised kui ka ajutised, niihästi seisva kui ka vooluveega, niihästi magevee, riimvee kui ka soolase veega, kaasa arvatud meri nendel aladel, kus mere sügavus mõõna ajal on alla 6 meetri. Punkti 2.1 kohaselt võivad märgalad hõlmata saari ja merealasid, mille sügavus mõõna ajal on üle 6 meetri, kui need on igast küljest eelmisele punktile vastavate aladega ümbritsetud, samuti kalda- ja rannikuäärseid alasid[3].
