Litoriinameri oli Läänemere nõos paiknenud jääajajärgne riimveekogu (umbes 7500–4000 aastat tagasi).
Litoriinamere varasemat staadiumit umbes 7500–7000 aastat tagasi käsitletakse vahel ka omaette veekoguna – Mastogloiamerena.
Nimetus "Litoriinameri" tuleneb tigude Littorina littorea ja Littorina saxatilis'e järgi. Limneameres neid ei ela, sest vesi pole piisavalt soolane.
Litoriinameri erines Limneamerest soolasema vee poolest. Litoriinameri on Läänemere arenguloos olnud kõige soolasema veega veekogu, näiteks Lääne-Eesti rannikul oli pinnavete soolsus 15...18 promilli[1], tänapäeva Limneameres on see 6...8 promilli. Et Litoriinamere ajal olnud atlantilisel kliimaperioodil oli ilm soe, kuid arvatavasti niiske, arvatakse, et Litoriinamere ajal olid Taani väinad sügavamad, kui praegu. Need madaldusid maa tõusu tõttu Taanis.
Nime andis Rootsi paleontoloog Gustaf Lindström (1829–1901) 1852. aastal.
Viited
- ↑ Autorite kollektiiv. 1995. Eesti loodus. [koost. Raukas, A.]. Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Valgus. lk 227
Läänemere arengustaadiumid alates viimase jääaja lõpust
.jpg){kind=small}
