Lisa del Giocondo (15. juuni 1479 – 15. juuli 1542), tuntud ka kui Lisa Gherardini, Lisa di Antonio Maria (või Antonmaria) Gherardini ja Mona Lisa, kuulus Itaalias Firenzest ja Toscanast pärit Gherardinde perre. Lisa del Gioncondo sai Mona Lisa prototüübiks Itaalia renessansi ajastul, mil tema abikaasa tellis kunstnik Leonardo da Vincilt oma naise portree.
Lisa elust on vähe teada. Ta sündis Firenzes ja abiellus teismeeas endast vanema kanga- ja siidikaupmehega, kellest sai hiljem kohalik ametnik. Ta oli viie lapse ema ning teadaolevalt elas ta tavalist keskklassi elu.
Sajandeid pärast Lisa surma sai "Mona Lisast" maailma kuulsaim maal ning see hakkas elama Lisa del Giocondost eraldi elu. Spekulatsioonid teadlaste ja harrastajate seas tegid kunstiteosest ülemaailmse ikooni ja kaubaartikli. Lisa del Giocondo tuvastati lõplikult Mona Lisa modellina 2005. aastal.
Päritolu
Lisa isapoolne pere oli vana ja aristokraatlik, kuid oli ajaga kaotanud oma mõjuvõimu. Nad olid heal järjel, ent mitte jõukad, ning nad elasid farmi sissetulekutest linnas, mis kuulus Euroopa suurimate ja majanduslikult edukamate sekka, ajal, mil sealsete elanike vahel valitses suur varanduslik ebavõrdsus.
Antonmaria di Noldo Gherardini, Lisa isa, oli kaotanud kaks naist: Lisa di Giovanni Filippo de’ Carducci, kellega ta abiellus 1465. aastal, ja Caterina di Mariotto Rucellai, kellega ta abiellus 1473. aastal. Mõlemad naised surid sünnitusel. Lisa ema oli Lucez del Caccia, Gherardini naine tema kolmandast abielust aastal 1476. Gherardini omas või rentis mingil ajal kuut farmi Chiantis, mis tootsid nisu, veini ja oliiviõli ning kus kasvatati kariloomi.
Lisa sündis Firenzes 15. juunil 1479. Ta sai nime "Lisa" oma isapoolse vanaisa naise järgi. Lisa oli seitsmest lapsest (kokku 4 tütart ja 3 poega) vanim.
Pere elas Firenzes, hiljem aga renditi koht Santo Spirito lähedal (ilmselt seetõttu, et neil ei olnud rahaliselt võimalik parandada oma kahjustada saanud maja Firenzes). Lisa pere kolis praegu tuntud Via dei Pepi’sse ning hiljem Santa Croce lähedale, kus nad elasid Leonardo da Vinci isa Ser Piero da Vinci lähedal. Neile kuulus ka väika maamaja St. Donatos. Nolo, Lisa vanaisa, pärandas oma farmi Chiantis Santa Maria Nuova haiglale. Teised haigla farmid anti rendile ning pere veetis suved sealsamas, majas nimega Ca’ di Pesa, et jälgida nisusaaki.
Abielu ja hilisem elu
5. märtsil 1495 abiellus Lisa Francesco do Bartolomeo di Zanobi del Giocondoga, kes oli edukas kanga- ja siidikaupmees, ning Lisast sai tema kolmas naine, olles ise vaid 15-aastane. Lisa kaasavaraks oli 170 floriini ja San Silvestro farm, mis asus tema pere maakodu lähedal – see näitab, et Gherardi pere ei olnud tol ajal kuigi jõukas ning annab põhjuse arvata, et Lisa ja tema abikaasa armastasid üksteist. Paar elas tavalist keskklassi elu – nad ei kuulunud ei Firenze vaeste ega ka kõige jõukamate sekka. Lisa abielu suurendas ilmselt tema ühiskondlikku staatust, kuna tema abikaasa pere oli arvatavasti tema omast rikkam. Nad elasid jagatavas majas kuni 5. märtsini 1503, kui Francesco oli võimeline ostma maja oma endise kodu kõrvale Via della Stufasse. Arvatakse, et samal aastal hakkas Leonardo da Vinci Lisa portreed maalima.
Lisa ja Francesco said viis last: Piero, Camilla, Andrea, Giocondo ja Marietta. 1499. aastal kaotas Lisa oma esimese tütre. Lisa kasvatas ka Fancesco ja tema teise naise, Camilla di Mariotto Rucellai poega, Bartolomeod, kelle ema suri, kui poiss oli umbes aastavanune. Lisa kasuema Caterina di Mariotto Rucellai ja Francesco esimene naine olid õed, kes olid prominentse Rucellai pere liikmed.
Camillast ja Mariettast said katoliku nunnad. Camilla võttis nimeks Suor Beatrice ja astus San Domenico di Cafaggoio nunnakloostrisse, kus ta usaldati Lisa tädi ja õe hoolde. Beatrice suri juba 18-aastaselt. Lisa arendas suhteid Sant’Orsola kõrgelt hinnatud nunnakloostriga, kuhu tal õnnestus 1521. aastal saata Marietta. Marietta võttis nime Suor Ludovica ja temast sai austatud kloostriliige, kelle positsiooniga kaasnes ka mõningane vastutus.
Francescost sai Firenzes ametnik. Arvati, et tal võis olla sidemeid Madici pere poliitiliste või ärialaste huvidega. Kui Firenze valitsus 1512. aastal kartis Medici naasmist pagendusest, arreteeriti Francesco ja talle määrati 1000 floriini suurune trahv. Francesco vabastati sama aasta septembris, kui Medici naasis.
Ühe allika alusel suri Francesco 1528. aastal katku. Lisa haigestus ning tema tütar Ludovica viis ta Sant’Orsola nunnakloostrisse, kus ta suri umbes viis aastat hiljem 63 aasta vanuselt. Teadlased arvavad aga, et Francesco oli surres ligi 80-aastane ning ta suri 1539. aastal. Lisa võis aga elada vähemalt 1551. aastani, mil ta oleks olnud 71 või 72.
Juunis 1537 tagastas Francesco oma testamendis Lisale tema kaasavara, andis talle tema isiklikud riided ja ehted ning kindlustas tema tuleviku. Francesco usaldas Lisa hoolde ka nende tütre Ludovica ja oma poja Bartolomeo. Oma testamendis kirjutas Francesco: „Arvestades pärandijätja kiindumust ja armastust Mona Lisa, tema armastatud naise, vastu; arvestades fakti, et Lisa on alati olnud õilsa meelega ning truu abikaasa; soovides, et tal oleks kõik, mida ta vajab...“
Francesco pere liikmed olid kunstiarmastajad ja -patroonid. Tema poeg Bartolomeo palus Antonio di Dunnino Mazzieril maalida fresko tema pere matmispaika Basilica della Santissima Annunziata di Firenzes. Arvatakse, et Francesco tellis Lisa portree, et tähistada Andrea sündi ja uue kodu soetamist.
"Mona Lisa" täitis 15. ja varajase 16. sajandi voorusliku naise kujutamise nõuded. Lisa on kujutatud truu abikaasana läbi žesti – tema parem käsi puhkab vasakul. Leonardo kujutas Lisat ka peene ja edukana, võib-olla isegi jõukamana, kui ta tegelikult oli. Tema tumedad rõivad ja must loor kuulusid Hispaania mõjutustega kõrgmoodi; erinevalt mõnede haritlaste pakutust polnud need tema esimese tütre leina kujutamiseks. Portree on silmatorkavalt suur – taolist ekstravagantsust on selgitatud kui märki Francesco ja Lisa sotsiaalsetest püüdlustest.
Leonardol puudus 1503. aasta kevadel igasugune sissetulek, mis võib selgitada tema huvi eraportree vastu. Hiljem samal aastal pidi ta ilmselt oma tööd "Mona Lisaga" edasi lükkama, kuna ta sai sissemakse, et alustada maali "The Battle of Anghiari", mis oli väärtuslikum tellimus ja mille ta pidi lepingu kohaselt lõpetama veebruaris 1505. 1506. aastal kaalus Leonardo "Mona Lisa" poolelijätmist. Talle ei makstud töö eest ja ta ei andnud seda oma kliendile kätte. Kunstniku maalid rändasid temaga kogu tema elu ning ta võis "Mona Lisa" lõpetada aastaid hiljem Prantsusmaal (ühe hinnangu kohaselt 1516. aastaks).
Maal pealkirjastati 1550. aastal. Portree pealkirjas sisalduv "Lisa" on Itaalias ja Prantsusmaal perekonnanimi (samuti hüüdnimi) – tõlkes „rõõmsameelne“ või „õnnelik“.
Spekuleerides on Lisa nimi määratud vähemalt neljale maalile ja tema identiteet vähemalt kümnele erinevale inimesele. 20. sajandi lõpuks oli maalist saanud ülemaailmne ikoon, mida oli kasutatud rohkem kui 300 teises maalis ja 2000 reklaamis, esinedes keskmiselt ühes uues reklaamis iga nädal.
2005. aastal avastas Heidelbergi ülikooli raamatukogu ekspert raamatukogu kogudes marginaalse märkme, mis tuvastas kindlalt traditsioonilise arvamuse, et pildil oli Lisa. Märge, mille oli kirjutanud Agostino Vespucci 1503. aastal, toetab fakti, et Leonardo töötas Lisa de Giocondo maaliga. "Mona Lisa" on olnud Prantsusmaa hoole all alates 16. sajandist, mil selle omandas kuningas Francis I; ometi sattus see pärast Prantsuse revolutsiooni rahva valdusse. Tänapäeval on maal Pariisis Louvre’is, olles osa prantsuse rahvuslikust kunstikogust. Maali käib igal aastal vaatamas umbes 6 miljonit inimest.
