Lillakas

Lillakas
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Roosilaadsed Rosales;
Sugukond	Roosõielised Rosaceae;
Perekond	Murakas Rubus;
Liik	Lillakas;
Binaarne nimetus
	Rubus saxatilis; L.
Sünonüümid
	Cyclactis saxatilis (L.) Á. Löve; Rubus clarkei Hook. fil.; Rubus ruber Gilib.; Rubus scandens Juss. ex Poir.; Selnorition saxatilis (L.) Rafin.;

Lillakas (Rubus saxatilis) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv mitmeaastane kahekojaline rohttaim.

Lillaka rahvapärased nimetused on ka lillikas, lemmikud, liimukas ja linnumari.^[1] (Võru keeles "linohk".)

Levila ja kasvukohad

Lillakas on levinud Euraasia parasvöötmes – Islandist kuni Jaapanini.^[2] Eestis on lillakas levinud üle kogu maa.^[3]

Eestis on lillaka elupaigad tavaliselt metsades (laane-, lodu- ja soometsas), võsastikes, madalsoos, siirdesoos ja rabas, mujal maailmas ka kaljudel ja mäestikunõlvadel. Kasvukohana on eelistatud niiskem ja mitte väga happeline pinnas.^[1]

Botaanilised tunnused

Taim kasvab enamasti 10–30 cm kõrguseks.^[1]

Lehed on kolmetised ja pikkade rootsudega liitlehed. Lehekesed on veidi karvased ja kahelisaagja servaga. Külgmised lehekesed on väga lühikese rootsuga, keskmine leheke aga pikema rootsuga, kujult rombjas ja vahel kahehõlmaline. Võsunditel kasvavad abilehed on munajad, viljuvatel vartel aga süstjad.^[1]

Lillaka väikesed kahesugulised õied asetsevad 3–10 kaupa varre tipus sarik- või kobarõisikus ja 1–2 kaupa lehekaenaldest arenevatel harudel. Kroonlehed on kitsad ja mõlajad. Tupplehed on süstjad ning tagasikäändunud.^[1]

Vilju kandev vars on püstine, sirge ja selle alumine osa on kaetud väikeste soomusjate lehekestega. Varred on kaetud lühikeste eemalehoiduvate karvade ja väikeste ogadega.^[1]

Erepunased luuviljad paiknevad varrel koos 1–5 kaupa ja on alusel veidi liitunud. Viljaluud on suhteliselt suured ja rõmelised.^[1] Hapuka maitsega viljad on söödavad.^[4]

Risoom on taimel hästi arenenud.^[1]

Paljunemine

Lillakas paljuneb nii vegetatiivselt (peamine sigimisviis) kui ka seemnetega. Vegetatiivsed võsundid on pikad, lamavad või tõusvad ning juurduvad sügisel.^[1]

Taim õitseb juunist augustini.^[1] Õisi tolmeldavad mitmesugused putukad.^[2] Seemnete levikule aitavad kaasa lillaka viljadest toituvad linnud ja imetajad.^[4]

Lillakas on isesteriilne – ta ei viljastu oma õietolmuga.^[2]