"Leviathan, or The Matter, Forme, & Power of a Common-wealth Ecclesiasticall and Civill" ('Leviatan ehk kristliku ja tsiviilse riigi mateeria, vorm ja vägi') on Thomas Hobbesi filosoofiline teos, mis ilmus 1651.
Hobbes, kes oli skolastika suhtes väga kriitiline, oli radikaalselt materialistlik ja ratsionalistlik. "Leviathan" paneb rõhku terminite täpsusele ja arutluste rangusele, et rajada geomeetriast inspireeritud deduktsiooni abil moraaliseaduste ja riigikorralduse teaduslik teooria. Inglismaa veristest kodusõdadest puudutatuna lähtus filosoof kolmest postulaadist: inimese loomuseisund on vägivaldne; indiviidid on võrdsed; vägivaldset surma kartes annavad inimesed vabatahtlikult oma loomuõiguse ära absoluutsele suveräänile, kes tagab avaliku rahu tänu oma repressiooniväele. Ta toetab oma teooria kirgede teooriale, mis seab esiplaanile võimuiha, mis on alalises muutumises ainsana püsiv.
Ilmumisest saadik on teos tekitanud ägedaid vaidlusi, eriti sellepärast, et Hobbes peab religiooni, nagu teisigi ebauskusid, põhinevaks hirmul tundmatu ees. Ta teeb suveräänist usu hoidja ja Piibli õpetuste volitatud tõlgendaja, kusjuures need on taandatud Jumala ja inimese vahelisele lepingule. Hobbes eitab inglite ja puhastustule olemasolu, kuid möönab põrgu olemasolu, et hirm tulevaste karistuste ees motiveeriks kuulekust.
Mõned uuemad kommentaatorid näevad Leo Straussi eeskujul liberalismi eelkäijana, sest ta pani rõhku inimeste loomuõigustele ja riigi rollile kodanike ihukaitsjana, teised, näiteks Lucien Jaume, rõhutavad ohte, mida toob kaasa süsteem, mis kõrvaldab igasuguse teisitimõtlemise võimaluse, taandades indiviidi südametunnistuse ühiskonna survega peale sunnitud sisule.
Hobbesi peetakse realismi eelkäijaks rahvusvahelistes suhetes.
Kui "Leviathan" 1651. aastal Londonis ilmus, olid poliitikas toimunud suured vapustused. Kuningas Charles I oli 1646. aastal kukutatud ja 1649. aastal Oliver Cromwelli käsul hukatud. Valitses terrori ja diktatuuri õhkkond, mis kestis 1659. aastani[3]. Enda sõnul kirjutas Hobbes "Leviatani" selleks, et teha lõpp kodusõdadele, millele vaimulikud olid oma jutluste ja kirjutistega kaasa aidanud[4]. Esimene Inglise kodusõda, teine Inglise kodusõda ja kolmas Inglise kodusõda kiirendasid "Leviatani" ilmumist. Selles teoses on esitatud Hobbesi filosoofia poliitiline osa enne füüsikalist osa, mis ilmus teoses "De corpore" (1655), mis loogiliselt oleks pidanud eelnema[5].
Tol kriisisajandil ei leidnud sügavad muutused aset mitte ainult Inglismaal, vaid kogu Euroopas: "majanduslik ja sotsiaalne muutus, mentaliteedi muutus ususõdade ja poliitiliste kriiside tagajärjel (...), monarhia sügav muutus"[6]. See olukord soosis absoluutse monarhia tekkimist ja poliitilise mõtte ilmalikustamist, mis tõi kaasa rahvuslike huvide arengu[7].
Poliitikafilosoofiline suveräänsuse mõiste, mis oli saanud alguse Jean Bodini teosest "Les Six Livres de la République" (1576) ja mida oli uuritud kõikides Euroopa õukondades, kehtestas teesi: "Suveräänsus on riigi absoluutne ja jääv vägi." Olgu siis tegu monarhia, aristokraatia või demokraatiaga, suveräänsus on tõhus ainult juhul, kui tal on absoluutne võim. Bodini järgi peab suveräänsus olema ka jääv ja jagamatu[8]. Hobbes tundis Bodini peateost hästi, ja 17. sajandi esimesel poolel oli seda teost Stuartite pooldajate ja vastaste vaidlustes palju kasutatud.
Hobbesi "Leviathan" "võtab tema poliitilise mõtte seoses tema filosoofiliste, juriidiliste ja teoloogiliste printsiipidega täielikult kokku"[9]. Tõelise filosoofilise summana on see teos hoolikalt läbi mõeldud, et see autori ideid täielikult väljendaks[10].</ref> Esitades poliitilise elu stabiilse tasakaalu tingimused, pani ta aluse modernsele poliitikafilosoofiale[11], vabastades poliitikateaduse "teoloogia eestkoste" alt.
Hobbes ei lähtu ilmutatud tõest, vaid tema teooria põhineb inimloomuse kontseptsioonil: "Hobbesi poliitikateooria (...) on inimloomusel põhinev võimu ja alamate vahelise suhte teooria"[12]. Ta lükkab tagasi kirikliku või vaimuliku võimu pretensioonid valitseda ajaliku võimu üle ja "õiguse võtta endale tsiviilvõim, millele üks või teine kirik pretendeerib[13]. Ta oli ka esimene, kelle arvates "ateistlik või mittereligioosne ühiskond on ühiskondliku või poliitilise probleemi lahendus"[14].
Hobbes ütles lahti ka antiikfilosoofiast, sealhulgas Aristotelese "Poliitikaest", mis nägi ette ühiskonnakorralduse rajamist moraaliprintsiipidele, mitte Hobbesi kombel reaalsetele inimsuhetele. Hobbes lükkas tagasi ka Aristotelese kontseptsiooni, mille järgi inimene on loomu poolest ühiskondlik olend (ζώον πολιτικόν)[15], ja Aristotelese teooria, mille järgi inimesed on põhimõtteliselt ebavõrdsed[16]. Hobbes, nagu ka René Descartes ja Baruch Spinoza, pidas Aristoteleselt ja keskajalt päritud skolastikat vääraks teaduseks, mis viib ainult eksituseks[17].
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
↑"Vaevalt on mõni soekulatiivset laadi suurteos nii küpselt kaalutud, nii täielikult läbi mõeldud ja nii läbimõeldult kujundatud väljendama igas punktis kõike, mida autor mõtleb." (Fitzjames 1997: 20)
↑"Ma tean, et Aristoteles teeb oma "Poliitika" esimeses raamatus oma õpetuse aluseks inimesed loomu poolest mõned väärilisemaks käskima, pidades silmas targemat sorti, niisuguseks, nagu ta pidas iseennast oma filosoofia pärast, teisi [väärilisemaks] teenima, pidades silmas neid, kellel on tugevad kehad, kuid ei ole filosoofid nagu tema, sest peremeest ja teenrit ei toodud sisse mitte inimeste nõusolekuga, vaid mõistuse erinevuse alusel, mis ei ole mitte ainult mõistusevastane, vaid ka kogemusevastane." (Leviathan, The First Part, ptk X).
