1917–1929 elas ta Bežetskis, kus lõpetas keskkooli. Pärast seda tahtis ta astuda edasi ülikooli, kuid teda ei võetud vastu, kuna tema isa Nikolai Gumiljov oli aadlik, kes tapeti bolševike poolt 1921. aastal.
1935 heideti ta ülikoolist välja ja vahistati, kuid mõne aja pärast võeti tagasi Leningradi ülikooli. 1938. aastal Lev Gumiljov vahistati ja teda karistati viieaastase vabaduskaotusega vangilaagris. 1944. aastal pärast vabanemist astus vabatahtlikult Punaarmeesse, võttis osa Berliini lahingust. 1946. aastal lõpetas ta eksternina Leningradi Ülikooli, kandidaadikraadi kaitses 1948. aastal. 1949. aastal vahistati Lev Gumiljov jälle ja vangilaagrist vabanes ta alles 1956. aastal.
Lev Gumiljov suri 15. juunil 1992. aastal Peterburis.
Etnogeneesi teooria
Lev Gumiljov kirjeldas ja üldistas etnoste elulugusid ja nendega seotud nähtusi. Etnos oli tema järgi osa biosfäärist, mis võib eksisteerida mitmetes formatsioonides. Sellele on omane ajaloolise ja eluruumilise faktori ühtsus. Eluruum on peamine etnose kujunemise sulatuskatel. Etnogenees kujutab endast etnose neljafaasilist elulugu: teke, tõus, langus ja surm. See lugu on seotud ta maa-ala ja kultuuri ajalooga. Etnose teket liikumapanevat jõudu nimetas ta passionaarsuseks (kirg) ja selle kandjaid passionaarideks. See on impulss, mis seesmiselt käivitab etnogeneesi. Passionaaridele on aktiivsuse kõrval suuremal astmel kui teistele omane oma genofondi juhuslikes suhetes edasiandmine. Etnose ääremaile jäävaid heidikuid nimetab ta subpassionaarideks. Etnost mõjutavad sisemine vananemine, väline segunemine teiste etnostega ja suured loodusvormide muutustega seotud protsessid. Etnose elueaks leidis olevalt maksimaalselt 1500 aastat.
Etnogeneesi faaside üksikasju.
(0 aasta) Tõuge ehk dreif. Tavaliselt ajaloos el peegeldu.
(0–150) Inkubatsiooniline faas. Uue etnose kujunemine. Passionaarsuse kasv. Peegelduv ainult müütides.
(150–450) Tõusu faas. Passionaarse varjamatu ehk avalik tõus.
(450–600) Akmaatiline faas ehk ülekuumenemine. Äärmise aktiivsuse ajajärk. Siis kujuneb ja levib superetnos.
(600–750) Murdumise faas: ohvrid ja killustumine. Järsk passionaarsuse langus. Kodusõjad.
(750–1000) Inertsuse faas: kuldne sügis, mil etnos loob ja pärandab tulevastele põlvkondadele oma kordumatu kultuuri. Aeglane passionaarsuse langus optimaalse tasemeni. Üldine õitseng.
(1000–1150) Obskuratsiooni faas: hämardumine, verine pimedus, vahetus, kõikjal on nii ... Soojussurma hallus. Passionaarsuse langus alla normaalset taset. Langus ja degradatsioon.
(1150– ) Memoriaalne faas: olelemine mälestustes. Sellel on kaks varianti:
(1150–1300) Agoonia. Ainult sellistel etnostel, kes ei suutnud homeoöstaasi saavutada. Kiire langus ja lagunemine.
Tema huvitav, avarapilguline ja laiamahuline teooria on väga kergesti haavatav. Esitades, rühmitades ja üldistades mingeid reaalseid veel mitte nime ja termineid omavaid nähtusi, kasutab ta juba olemasolevaid ja juurdunud tähendustega sõnu, tekitades mitmeti mõistetavusi ja segadust. Talle on ette heidetud, et ta on sellega kutselise ajaloolasena avanud tee ebamäärastele ja ebateaduslikele ajalookäsitlustele.[1]
Peamised teosed
Legend ja reaalsus Tiibeti muinasajaloos
Hunnu rahva ajalugu (1960)
Kasaaria avastamine (1966)
Vanad turgid (1967)
Väljamõeldud riigi otsing (1970)
Hunnu Hiinas (1974)
Etnogenees ja Maa biosfäär (1979)
Vana Russ ja Suur rohumaa (1989)
Aastatuhat Kaspia mere ümber (1990)
Ot Russii k Rossii (1992)
Lõpp ja jälle algus (1992)
Euraasia rütmid (Epohhid ja tsivilisatsioon – kogutud artiklid) (2007)
Teosed eesti keeles
Gumiljov, Lev 1988. Mõtteid etnosest. (Tõlkinud ja saatesõna: Henn Mikelsaar.) Vikerkaar nr 1, lk 63–66; nr 2, lk 68–76; nr 3, lk 57–65.
Gumiljov, Lev 2018. Etnogenees ja Maa biosfäär. (Tõlkinud Peeter Villmann; järelsõna Peeter Ernits.) Tartu: Ilmamaa.
