Lepinguõigus

Lepinguõigus reguleerib pooltevahelisi õigussuhteid, mis põhinevad lepingul.^[1] Lepingu sõlmimine tähendab poolte tahteavalduste kokkulangevust ning kokkuleppe saavutamist lepingu olulistes tingimustes.^[2] Lepinguõigus on loomult relatiivne ehk lepingust tulenevad õigused ja kohustused kehtivad lepingu sõlminud pooltele, s.t poolte vaheline õigussuhe ei kehti kolmandate isikute suhtes.^[1]

Lepingu sõlmimise viisid ja õiguskaitsevahendid

Lepinguõiguses on möödapääsmatu rääkida võlaõigusseaduse^[3] üldosas reguleeritud lepingu sõlmimise viisidest ja õiguskaitsevahenditest, mida lepingu rikkumisel õiguskaitsevahendite kohaldamise eelduste täidetuse korral lepingupoolel õigus on kasutada.

Lepingu sõlmimine toimub tavaliselt pakkumuse ehk oferdi tegemisega ja sellele nõustumuse andmise ehk aktseptiga. Lepingu sõlmimiseks on vaja vähemalt kahte tahteavaldust, keerulisemate õigussuhete puhul võib olla raske eristada, millal pooled on vastastikused tahteavaldused vahetanud ning lepingu olulistes tingimustes kokkuleppinud. See võib sõltuda lepingu sõlmimise asjaoludest, pooltest, poolte vahel väljakujunenud praktikast jne.^[4]

Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.^[5] Kui ofert on tehtud, siis seda saab tagasi võtta ainult juhul, kui tagasivõttev tahteavaldus jõuab adresaadini enne oferti või samal ajal. Näiteks võib posti teel saadetud oferti tagasi võtta e-kirja teel, kui see jõuab varem kohale. Kui teine pool on oferdi kättesaanud, siis muutub see tagasivõetamatuks ning oferdi saaja võib luua oferdi tegijaga aktsepti andmisega lepingulise suhte.^[4] Lepingu sõlmimise ettepanek ei ole ofert, kui see on tehtud kindlaks määramata isikutele, näiteks poes kauba väljapanek ja hinnakirjade kehtestamine. Sel juhul ei ole tegemist oferdiga ning pood ei ole kohustatud müüma ostjale toodet väljapandud hinnaga. Oferdi teeb ostja, kes toote osta soovib ning aktsepti annab toodet müüv pool, kellele ostukassas toote eest tasuda tuleb (teiseks pooleks ei ole müüja, vaid kauplus toote omanikuna juriidilise isiku vormis).

Nõusolekut sõlmida leping nimetatakse aktseptiks ehk nõustumiseks, mille võib võtta vastu otsese tahteavaldusega, näiteks e-kirja, telefoni teel kinnitades või kaudselt, vastavat tahet teoga näidates. Üheks kõige sagedasemaks lepingu sõlmimiseks võib käibes pidada just poest toote ostmist, kus aktsept antakse müüja poolt teo kaudu (müüja laseb toote kassast läbi). Seeläbi on toote omanik ja ostja sõlminud lepingu.^[6] Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.^[7]

Kui üks pool on sõlmitud lepingut rikkunud, on tal rikkunud poole suhtes õigus kasutada õiguskaitsevahendeid. Nende kasutamine võib olla piiratud, olenevalt sellest, kas nende kasutamise eeldused on täidetud. Näiteks võib see sõltuta sellest, kas pool vastutab kohustuse rikkumise eest või mitte. Nii ei saa üks pool nõuda kahju hüvitamist, kui teine pool ei vastuta, küll aga saab ta lepingust taganeda.^[8] Kui lepingu üks pool on kohustust rikkunud, võib teine pool:

1. nõuda kohustuse täitmist;
2. oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
3. nõuda kahju hüvitamist;
4. taganeda lepingust või öelda leping üles;
5. alandada hinda;
6. rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.^[9]

Iga nimetatud õiguskaitsevahendi puhul tuleb esmalt kontrollida, kas selle eeldused on täidetud, vastasel juhul ei ole lepingu teisel poolel õigus soovitud õiguskaitsevahendile tugineda. Mitut õiguskaitsevahendit võib kasutada ka koos. Näiteks nõuda kohustuse täitmist ja samaaegselt nõuda mittetäitmisest tekkinud kahju hüvitamist.

Lepinguõiguse jagunemine

Lepinguõiguse regulatsiooni sätestab võlaõigusseadus,^[3] mis jaguneb üld- ja eriosaks. Võlaõigusseaduses on enamik lepinguõiguse norme, kuid erinorme leidub ka muudes seadustest, oluline erand on töölepingu seadus.^[1]

Võlaõiguse üldosa sätestab üldised lepingute sõlmimisele kehtivad reeglid ja põhimõtted, samuti üldised õiguskaitsevahendid, mida pooltel on õigus lepingu rikkumise korral kasutada.^[1]

Eriosa reguleerib konkreetsete lepinguliikide erinorme. Näiteks kui võlaõigusseaduse eriosas on sätestatud üürilepingu õiguskaitsevahendid, tuleb kohaldada eriosa norme. Sisuliselt kehtib tagant ettepoole lugemine, enne vaadatakse eriosa ja kui vastava lepingu juures üldosast erinev ja spetsiifilisem regulatsioon puudub, liigutakse üldosa juurde ning kohaldatakse üldnorme. Sageli tuleb võlaõigusseaduse^[3] üld- ja eriosa norme koos rakendada, eriosa täiendab üldosa.^[1] Erinormid on vajalikud, sest lepingud erinevad teineteisest ning igal lepingul on oma spetsiifika. Näiteks üürilepingu puudused erinevad müügilepingu puudustest, laenulepingu puudused veolepingu puudustest jne.

Lepingute liigitamine

Lepinguid võib liigitada mitmetel alustel. Tasuliste lepingute puhul on lepingu sõlminud pooltel tavaliselt vastastikused kohustused, näiteks müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.^[10]

Mittetasuliste lepingute puhul lasub põhikohustus ainult ühel lepingupoolel ja teisel poolel on vastutusstandard väiksem, tüüpiline mittetasuline leping on tasuta kasutamise leping, millega üks isik kohustub andma teisele isikule üle eseme tasuta kasutamiseks.^[11]

Lepinguid võib liigitada suurematesse gruppidesse lepingu põhikohustuse järgi. Lepingud jagunevad võõrandamislepinguteks, kasutuslepinguteks, teenuste osutamise lepinguteks ja muudeks lepinguteks, mis ei seondu nimetatud valdkondadega. Need klassid liigituvad omakorda väiksematesse klassidesse ja üksikuteks spetsiifilisteks lepinguteks.

Võõrandamislepingud

Üks isik kohustub võõrandama teisele isikule lepinguga kindlaks määratud vara. Eesmärk on muuta lepingu eseme kuuluvust, kandes see ühe poole vara hulgast teise poole varasse. Lepingu ese võib olla mistahes kehaline ese ehk asi, mille omandiõigus võõrandamisega muutub, kuid ka mittekehalised esemed nagu õigused, võivad olla lepingu objektiks. Võõrandamisleping võib olla tasuline või tasuta.^[12]

Müügileping

Müügileping on üks peamine võõrandamislepingu liike. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.^[10] Müügilepingu sisuks on lepingueseme võõrandamise kohustus, mille eest teine pool on kohustatud tasuma rahas. Müügilepingu tuvastamisel tuleb määratleda, kas selle sisuks on võõrandamise kohustus või mitte. Vastasel juhul ei pruugi tegemist olla müügilepinguga.^[13] Lepingute liigitamisel on oluline lähtuda lepingute iseloomust, s.t oluline on lepingu sisu ning lepingu pealkiri ei muuda lepingut ennast. Nii on näiteks müügilepingu tunnustele vastav leping müügileping, olenemata poolte sõnastusest lepingu nimetamisel. Samuti vastupidi, kui näiliselt sõnastatud müügileping ei vasta sisult müügilepingu tunnustele, vaid mõne teise võlaõigusliku lepingu, siis ei ole tegemist müügilepinguga.

Müügileping on võlaõiguslik leping ja seega ei muuda poolte vahel sõlmitud leping asja omandilist kuuluvust. Eesti õigussüsteemis kehtiva lahutamispõhimõtte järgi eristatakse võlaõiguslikku kohustustehingut asjaõiguslikust käsutustehingust, mille alusel toimub omandi üleandmine.^[14] Teisisõnu, poolte vahel sõlmitud müügileping kohustab üht poolt teisele määratletud eseme võõrandama, näiteks andma üle teisele poolele hinnalise vaasi, kuid sõlmitud müügileping ei muuda automaatselt vaasi kuuluvust seni, kuni üks pool ei ole seda füüsiliselt lepingu teisele poolele üle andnud. Täpsemad käsutuse ehk asja üleandmise tingimused sõltuvad siiski eelkõige sellest kas tegemist on vallas- või kinnisasjaga, sest mõistagi ei saa kinnisasja üle anda nagu näiteks vaasi.

Lisaks müügilepingule, sätestab lepinguõigus ka müügilepingu alaliigi – tarbijalemüügilepingu regulatsiooni, millel on kolm tunnust: lepinguese peab olema vallasasi (s.t kinnisasja või näiteks aktsiate müügi korral ei saa kunagi tegemist olla tarbijalemüügilepinguga), ostjaks peab olema tarbija ning müüja peab asja müümisel tegutsema majandus- või kutsetegevuse raames.^[15] Kui need eeldused on täidetud, kohalduvad võlaõigusseaduses^[3] sätestatud tarbijalemüügilepingu normid, mis paiknevad samuti eriosas ning on erinormid müügilepingu regulatsiooni ja üldnormide ees.

Vahetusleping

Vahetuslepingu mõiste seletab lahti võlaõigusseaduse^[3] § 254 lg 1. Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. Vahetuslepingule kohaldatakse vastavalt müügilepingu kohta sätestatut, kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. Vahetusleping on õigusteoreetiliselt eritüübiline müügileping.^[16] Erinevalt müügilepingust ei anna üks pool teisele vastu raha, kuid eelduslikult on vahetamisele kuuluvate esemete hind võrdne.^[17] Praktikas leiab vahetusleping sagedast kasutust olukorras, kus lepingu üks pool annab kasutatud sõiduki uue sissemakseks.^[18] Vahetuslepingu objektiks ei pea olema ainult kehalised esemed, sellest võivad oleneda vahetuslepingust tõusetunud mõnevõrra erinevad kohustused. Kui lepingu objekt on mittekehaline ese, siis üleandmise kohustus müügilepingust^[3] kõne alla ei tule, kuna mittekehalist eset ei ole müügilepingu üleandmise regulatsiooni järgi võimalik üle anda, sest tegemist ei ole füüsilise asjaga. Seevastu tuleb poolele kohustus teha teisele poolele võimalikuks eseme käsutusõigust andva õiguse üleminek. Seega antakse üle omandisarnane õiguspositsioon.^[16]

Faktooringuleping

Faktooring on krediidi- või finantseerimisasutuse poolt osutatav finantseerimise teenus, mille abil hangitakse majandustegevuseks käibekapitali. Õiguskirjanduses eristatakse kolme põhifunktsiooni, mida faktooringuleping majanduses täidab: Teenindusfunktsiooni, mille alusel toimub faktooringulepingu alusel omandatud müügiarvete haldamine ja sissenõudmine. Krediiidikindlustusfunktsiooni, mille alusel kannab faktoor krediidiriske sõltuvalt lepingust, ning finantseerimisfunktsiooni, mille alusel toimub nõuete ostmine ja tasumine või krediidi võimaldamine loovutatud nõude arvelt.^[16]

Faktooringulepingu mõiste legaaldefinitsiooni sätestab võlaõigusseaduse^[3] § 256 lg 1. Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitamata jätmise riisikot. Alternatiivselt võib faktoor kohustuda ka andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist ning nõude sisse nõudma.

Esimest ülal nimetatud alternatiivi nimetatakse õigusteaduses ehtsaks ja teist alternatiivi ebaehtsaks faktooringulepinguks. Põhiline eristusvahend on nõude täitmise riisiko.^[19] Ehtsa faktooringu korral tasub rahalise loovutuse saanud pool nõude eest ning faktooringu kliendi seisukohast ei oma enam tähtsust, kas kolmas isik (faktooringuvõlgnik) täidab oma kohustuse faktoorile või mitte. Seevastu ebaehtsa faktooringu korral annab faktoor ainult nõude täitmise arvel krediiti, s.t juhul, kui faktooringuvõlgnik tema vastu suunatud nõuet ei täida, peab faktooringu klient nõude arvel saadud raha faktoorile tagasi maksma. Faktooriinguvõlgnik ei ole faktoorisuhte osaline, kuid tal on põhilepingust enda täitmata kohustus faktoori suhtes.^[20]

Kinkeleping

Kinkeleping on võõrandamisleping, millega üks isik (kinkija) teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Legaaldefinitsoon on sätestatud võlaõigusseaduse^[3] §-s 259 lõikes 1. Kinke puhul on sageli tegemist altruistliku olukorraga, kus üks pool ei oota teiselt vastutasu, kuid soovib teist poolt rikastada. Sageli täidetakse nii moraalseid kohustusi, mistõttu on arvesse võetud ka eetilisi nõudeid.^[20] Näiteks on seadusest tulenev õigus kinkijal kinkelepingust taganeda kingisaaja jämeda tänamatuse korral. Sel juhul toimub tagasitäitmine ning kingisaaja peab saadu kinkijale tagasi täitma.

Kinkelepingut aetaks praktikas sageli segamini ühepoolse tehinguga, milleks on vajalik ainult ühe poole tahteavaldus nagu näiteks testament. Siiski on kinkileping kahepoolne tehing, kuid ühekülgselt kohustav tehing, mille ese võib olla mistahes varaline sooritus. Kinge on leping ja eeldab lepingupoolte kooskõlas olevaid tahteavaldusi. Kinke lepingulise iseloomu tõttu on välistatud, et ühe isiku andmise kavatsuse alusel tehtud eraldis oleks kehtiv kinge. Taoline kinkepakkumine jääks hõljuma ehk ei kehtiks kinkena seni, kuni teine lepingupool ei ole avaldanud tahet kinge vastu võtta.^[21]

Kinkelepingu esemed ei pea olema traditsiooniliselt kehalised asjad, näiteks võib kinkega olla tegemist ka siis, kui kingisaaja on kinkija võlgnik, kuid võlgnik otsustab nõudest kingisaaja vastu loobuda. Kinkelepingu põhitunnusena on kinkijal vaba tahe kingisaajat enda vara arvelt rikastada mingi hüve üleandmise kaudu.^[19]

Lubadus kellelgi midagi anda võib olla moraalse kohustuse täitmine kui ka õiguslik kohustus, millest tekkivad pooltele õigused ja kohustused. Pelk lubadus kedagi tasuta rikastada, mis ei ole tehtud kirjalikult ega ole ka täidetud, ei ole kinkeleping ning ei too seega kaasa ka õiguslikke tagajärgi – ei kohusta ega anna kellelegi midagi õigust nõuda.^[22] Kinkelepingu sõlmimine kaitseb kingisaajat nõuete vastu, kui käsutusel puudub õiguslik alus. Kinkija tahe kingisaajat tasuta rikastada peab olema tõendatud, samuti võib kokku leppida hoopis pärast asja üleandmist, et tegemist oli kinkelepinguga.^[23] Õiguslikult võib osutuda keerukaks eristada kinkelepingut õiguslikult mittesiduvast kohustusest. Selleks, et kindlaks teha, kas poolte vahel on sõlmitud kinkeleping või on tegemist õiguslikult mittesiduva kohustusega, tuleb hinnata poolte vahel tekkinud suhteid ja tahet ning üksikjuhtumit tuleb seega eraldi hinnata. Määravaks peetakse tavaarusaama kingitusest.^[24]

Kuigi kinkelepingust ei tekki kingisaajale iseenesest vastastiku kohustust tasuda, võib kingisaajale näha ette teatavaid koormisi või kohustusi. Taolised kohustused ei ole kingiga vastastikuses seoses (näiteks nagu müügilepingu puhul annab üks isik teisele asja ning teine pool annab vastu raha), nende kohustuste täitmist saab nõuda pärast seda, kui kinkija on kinke kingisaajale teinud.^[25] Koormised ja kohustused ei ole vastutasu kinke eest, näiteks võib kohustus seisneda asja korrapärases hooldamises, et see ei häviks. Kinkelepingust tulenev kohustus võib olla kinkija, kingisaaja või hoopis kolmanda isiku hüvanguks kokkulepitud.^[26]

Kasutuslepingud

Kasutuslepingutega antakse teisele isikule määratletud ese (asi, õigus või muu hüve) kasutada. Peamised kasutuslepingud on tasulised, kuid on olemas ka tasuta kasutamise leping, kus lepingu teine pool ei ole kohustatud asja kasutamise eest tasuma. Kasutuslepingu liigitus hõlmab mitmeid alaliike, millest peamine ja praktikas tuntuim on üüri- ja rendileping. Sarnaselt teiste lepinguliikidega on poolte kaitseks ette nähtud õiguskaitsevahendid sätestatud võlaõigusseaduse^[3] üldosas ning erinormid konkreetse lepingu regulatsioonis.

Kasutuslepingud erinevad eelkõige lepingu esemelt ja sisult. Kui üürilepingu esemeks on ainult asjad, siis rendilepingu esemeks võib olla ka õiguste kogum. Ka tasuta kasutamise lepingu esemeks võib olla mingi hüve, kuid seda eristab eelkõige tasuta kasutamine. Litsentsi ja frantsiisilepingu esemeks on õigused. Liisinguleping on kasutuslepingute eriliik, sest põhikohustus seisneb liisinguandjal liisingueseme omandamises liisinguvõtjale. Samas on ta funktsioonilt ka krediidileping. Tinglikult liigitatakse ka laenu- ja krediidilepingud kasutuslepinguteks, ajalooliselt tuli tagastada samas koguses liigitunnustega asjad, tänapäeval on krediidilepingud pigem omaette lepinguliik. Ehitise ajutise kasutamise lepinguga ei reguleeri võlaõigusseaduse^[3] eriosa kasutusõiguse sisu.^[24]

Üüri- ja rendileping

Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub üürileandjale maksma selle eest tasu (üüri).^[27] Lisaks tasu maksmise kohustusele, peab üürnik asja üürilepingu lõppedes üürileandjale tagastama. Üürileandja peab võimaldama kogu lepingu vältel asja üürnikul kasutada, selle eest peab üürnik vastu maksma üüri. Tegemist on poolte üürilepingust tõusetuvate põhikohustustega.^[28] Üürilepingu esemeks ei saa olla õigused ega hüved, vaid ainult kehalised asjad. Seevastu õigused ja nõuded saavad olla rendilepingu esemeks. Üürilepingu esemeks lisaks tavakäibes tuntud kinnisasjadele saavad olla ka loomad ja sõidukid. Loomad eelkõige seetõttu, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse^[29] § 49 lõike 3 järgi kohaldatakse loomadele asjade kohta käivaid sätteid.

Lisaks eriosas paikneva üürilepingu peatüki sätetele, mis kohalduvad enamikule üürilepingutele sõltumata nende esemest, eristab õigus erisätteid kolme spetsiifilise eseme – eluruumi, äriruumi ja kinnisasjade – üürilepingute kohta. Seega tuleb (eriti õigusvaidluses) arvestada erinormidega.^[26] Seadusandja on pidanud vajalikuks sellise regulatsiooni loomisel kaitsta pooli erinevates positsioonides erinevalt. Nii vajab eluruumi üürnik teistest enam kaitset, kuna inimese kodu on erilisel kohal ja vajab enim kaitset, et tagada põhiseaduspärane põhiõiguste- ja vabaduste kaitse.

Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadavat vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).^[30] Praktikas aetakse mittejuriidilises keeles sageli üürileping ja rendileping segamini, ent tegemist ei ole samade lepingutega. Rendilepingu sõlmimisega tekib ühel võlasuhte poolel õigus lepingu esemelt saadavale kasule, millele vastab rendileandja õigus renditasule. Rendilepinguga on lepingu esemete ring laiem. Üürilepinguga saab üks pool teiselt kasutuseelise, kuid rendilepinguga õiguse ka rendieseme korrapärase majandamise käigus saadud (õigus)viljale. Kuna mõlema lepingu sisuks on asja kasutamine tasu eest, siis on sarnaste sätete kasutamine põhjendatud.^[31] Praktikas aetakse sageli segamini üüri- ja rendileping. Näiteks lepingupool soovib autot nädalavahetuseks, et sõita perega Eestist Lätti, siis on tegemist üürilepinguga, sest eseme kasutamisest ei tulene mingit vilja. Seevastu, kui lepingupool soovib autot selleks, et sellega taksoteenust osutama hakata, on tegemist rendilepinguga, sest rendilevõtja omandab auto korrapärase majandamise käigus sellest vilja, teisisõnu teenib taksot sõites tulu. Sagedasem üürileping on korteri üürimine elamiseks ning rendilepingu näitena maa rentimine, mille majandamisel omandab rentnik igal aastal maa kasutamisest (loodus)vilja. Seega erineb rendileping üürilepingust oma eesmärgi poolest, rendilepingu puhul on esikohal renditud asjast kasu saamine.^[32]

Liisinguleping

Liisinguleping on segatüübiline leping, mis koosneb kasutus-, võõrandamis- ja käsunduslepingu elementidest, kuid eelkõige on tegemist krediidilepinguga. Liisingulepingut eristab lepingu eseme spetsiifiline riskide jaotus liisinguandja ja liisinguvõtja vahel. Liisinguandja peamine kohustus on tagada liisinguvõtjale rahalised vahendid asja soetamiseks.^[33]

Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.^[34] Liisinguleping on oma olemuselt kolmnurksuhe. Liisinguandja ja liisinguvõtja vaheline suhe põhineb liisingulepingul, mille kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja väljavalitud eseme müüjalt kui kolmandalt isikult ning tegema selle ülemineku võimalikuks liisinguvõtjale.^[35] Siinjuures vajab märkimist, et liisinguese peab olema liisinguvõtja pool väljavalitud, vastasel juhul võib tegemist olla järelmaksuga müügilepinguga või mingi muu võlaõigusliku lepinguga (näiteks rendi-või üürilepinguga) ning liisingulepingust enam rääkida ei saa.

Seoses kolmnurksuhtega on Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutanud, kahe isiku vahel sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal eseme kasutamisesse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.^[36]

Kapitalirendileping on väljakujunenud praktika järgi liisinguleping, mille puhul on pooled kokku leppinud, et liisinguperioodi lõppedes läheb õigus liisingueseme üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtjale kohustus vara välja osta, tasudes jääkväärtuse, mis ei sisaldunud perioodilistes maksetes. Kapitalirendi puhul peab lepingu lõppedes liisinguvõtja vara omandama ning vastava kohustuse täitmisel läheb liisingueseme omand üle liisinguvõtjale. Sisuliselt on tegemist vara omandamise finantseerimisega liisinguvõtja jaoks.^[37]

Teine peamine liisingulepingu tüüp on kasutusrendileping, millest ei tulene liisinguvõtjale kohustust liisinguese omandada. Siiski antakse liisinguperioodi lõppedes liisinguvõtjale õigus liisinguese välja osta, võttes arvesse perioodiliselt tasutud makseid. Peamine erinevus seisneb väljaostu kohustuses, kapitalirendi puhul on kohustus lepingust tulenev, kasutusrendi puhul omandamise kohustust ei ole, kuid omandamine on võimalik.

Muud kasutuslepingud

Litsentsileping

Litsentsilepingu legaaldefinitsioon määratleb selle lepinguliigile omased tunnused, mille abil saab eristada seda teistest kasutuslepingutest. Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu).^[38] Litsentsileping annab võimaluse kasutada intellektuaalset vara kas isiklikel või ärilistel eesmärkidel. Intellektuaalne vara on loometöö, mis on õiguslikult kaitstav ja sellega seotud õigused on absoluutsed õigused, mis jagunevad isiklikeks ja varalisteks õigusteks.^[39] Litsentsilepingu esemeks on autoriõigused ja sellega kaasnevad õigused. Autoriõigused tekivad kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele ning autoriõigustega seonduvat reguleerib autoriõiguse seadus.^[40] Autoriõigusega kaasnevad õigused on õigused teoste esitajatele, fonogrammitootjatele ning televisiooni- ja raadioteenuse osutajale.^[41]

Litsentsilepingud liigituvad liht- ja ainulitsentsilepinguteks, autoriõiguse seadusest^[40] tuleneb ka veel eraldi tüüpi all-litsentsileping, mis võib esineda nii liht- kui ainulitsentsilepingu puhul.^[39]

Lihtlitsentsilepinguga antakse litsentsisaaja kasutusse intellektuaalse varaga seotud õigused. See ei piira litsentsiandjal lepinguga antud õigusi ise kasutamast ega sõlmida uusi litsentsilepinguid. Lihtlitsentsilepingu alusel tekkinud kasutusõigus jääb kehtima ka juhul, kui pärast lepingu sõlmimist sõlmitakse kolmanda isikuga ainulitsentsileping v.a juhul, kui varem oli kokku lepitud teisiti. Õiguskirjanduses on iseloomuliku lihtlitsentsilepinguna nimetatud näiteks litsentsilepingut, mille alusel annab joonestamistarkvaralooja selle kasutamise õiguse erinevatele ettevõtetele, kelle majandustegevus on projekteerimine, kusjuures pooled võivad kokkuleppida õiguste kasutamise tähtajas, tehniliste uuenduste ja toe saamises, vastutuse piirangus jms.^[39]

Ainulitsentsilepingu alusel on litsentsisaajal õigus kasutada lepinguga antud õigusi ainult kokkulepitud ulatuses ja ühtlasi välistatakse litsentsiandja ja teiste isikute kasutusõigus. Sisuliselt annab ainulitsentsilepinguga litsentsiandja varem endale kuulunud õiguse ära. Praktikas antakse ainulitsents peamiselt tähtajatult, ülemaailmse kehtivusega koos edasilitsentsimise õigusega ilma, et selle eest tuleks litsentsisaajal täiendavalt tasuda. Litsentsisaaja ei omanda küll lepingu esemeks olevaid õigusi, kuid tema positsioon on omaniku omaga sarnane, sest ainult litsentsisaajal on õigus lepinguga antud õigusi kasutada. Praktikas sõlmitakse ainulitsentsilepinguid, kui on vaja intellektuaalseid õigusi mingi kindla aja vältel piirata. Näiteks antakse tarkvara kasutamise õigus mingiks ajaks teisele ettevõttele, mille abil arendatakse uut tarkvara ja litsentsiandja ei ole selle aja jooksul õigustatud tarkvara kasutama. Lepingu lõppedes litsentsiandja õigused tarkvarale taastuvad ning litsentsisaaja õigused lõppevad.^[42]

All-litsentsilepinguga antakse litsentsilepingu alusel kasutatav vara üle kolmanda isiku kasutusse litsentsisaaja poolt. All-litsentsilepingu võib sõlmida üksnes siis, kui litsentsiandja on andnud vastava loa, mis võib sisalduda põhi- või eraldiseisvas lepingus. Siiski vastavalt autoriõiguse seadusele ei mõjuta nõusoleku puudumine all-litsentsi kehtivust. Nõusoleku puudumisel lepingu sõlmimine tähendab litsentsiandja ja litsentsisaaja vahelise lepingu rikkumist, mis annab litsentsiandjale õiguse kasutada litsentsisaaja vastu õiguskaitsevahendeid, näiteks leping üles öelda, nõuda kahju või kasutada muid õiguskaitsevahendeid.^[43]

Frantsiisileping

Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvate õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele teabele ja oskusteabele.^[44] Frantsiisilepinguid kasutatakse peamiselt ärimudelite puhul, kus frantsiisivõtja tahab saavutada juriidilise iseseisvuse, ent pakkuda kaupu või teenuseid kellegi teise kaubamärgi all. Frantsiisivõtjaid on üksteisest raske eristada, sest kõik frantsiisivõtjad peavad lähtuma frantsiisilepingus sätestatud ärimudelist ning vastavalt frantsiisiandja juhistele kujundama enda ettevõtte. Kõige tüüpilisemaks näiteks võib pidada kiirtoitlustusettevõtteid nagu McDonald's või Subway, kus frantsiisivõtja peab ettevõtte kujundama vastavalt juhistele. See tagab, et pakutav kaup või teenus on igas riigis ühesugune ning võimaldab kliendil samasugust toodet osta eri riikides. Frantsiisileping on olemuselt kestvusleping ning võib hõlmata müügi-, üüri-, töövõtu- ja muud liiki lepingutele iseloomulikke kohustusi.^[45] Kuna frantsiisivõtja ärimudeli kujundamine on piiratud, kaasnevad frantsiisivõtjale üldjuhul suured investeerimiskohustused, et üles ehitada samasugune ettevõte nagu teiste frantsiisivõtjate ettevõtted, seega on frantsiisiandja kohustatud tagama, et frantsiisivõtjal oleks enne lepingu sõlmimist üheselt selge, milline on lepinguga kaasnev oskusteave ning millised kohustused tuleb täita, et saavutada ühtne kontspetsioon.^[46]

Tasuta kasutamise leping

Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Tasuta kasutamise lepingu eesmärgiks on ainult eseme kasutamine, mitte sellest (õigus)vilja saamine, vastasel juhul tuleb sõlmida eraldi leping, näiteks rendileping. Üldjuhul on poolte vahel eelnevalt välja kujunenud usaldussuhe, mille alusel ese teisele kasutada antakse. Lepingu esemeks võivad olla lisaks kehalistele asjadele ka õigused ja muud hüved, kuid praktikas on lepingu esemeks reeglina kehalised asjad.^[47] Tasuta kasutamise iseloom annab lepingule erilise iseloomu, mille tõttu on ka regulatsioon teistsugune. Tasuta kasutamise lepingut võib raske olla piiritleda olukorras, kus kasutaja peab tegema midagi kasutamise eest vastu. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Olukorras, kus tehtud kulutused ületavad säilitamiseks vajalikke kulutusi, ei ole tegemist enam tasuta, vaid tasulise kasutuslepinguga. Samuti võivad pooled napi seaduse regulatsiooni tõttu kokkuleppida, et õigussuhtele kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut, see ei muuda lepingut üürilepinguks, kuid tagab selgemad õigused ja kohustused ning soodustab lepingulise vaidluse ärahoidmist.^[48] Teise lepingu kohta käivaid sätteid saab kohaldada ulatuses, mil need ei puuduta tasunõuet, kokku ei saa leppida, et tasuta kasutamise leping läheb kinnisasja võõrandamisel üle uuele omanikule, taolised kokkulepped ei ole kolmandale isikule siduvad.^[49]

Praktikas võidakse tasuta kasutamise leping enim segamini ajada laenulepinguga, kuid siinkohal seisneb erinevus selles, et laenulepingu puhul tuleb tagastada sama liiki asi samas koguses, näiteks kotitäis vilja või kilo suhkrut, kuid tasuta kasutamise lepinguga tuleb tagastada täpselt sama asi, mille kasutusse andja kasutajale üle andis.

Laenu- ja krediidilepingud

Laenuleping

Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.^[50] Nagu muudki kasutuslepingud, on laenuleping samuti oma olemuselt kestvusleping, sest laenuandja kohustub laenusaajal võimaldada kasutada laenatud asja või rahasummat. Üldiselt on laenuks raha. Siinjuures on oluline vahet teha laenu ja krediidilepingul, tegemist ei ole samade lepingutega. Laenulepinguga annab üks pool teisele laenuna raha ilma, et ta selle eest tasu nõuaks. Kui raha laenamine toimub tasu eest, kohaldatakse krediidilepingu sätted ning tegemist ei ole enam laenulepinguga. Siiski kohaldatakse krediidilepingutele laenulepingu kohta käivaid sätteid. Sisuliselt on lepingud sarnased.^[51]

Kuigi enamjaolt rakenduvad praktikas laenulepingu normid võlasuhtele, kus üks pool on teisele laenanud raha, esineb ka asjade laenamist. Laenulepingu sätteid kohaldatakse asendatavate asjade laenamisele. Asendatavad asjad on vallasasjad, mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ja millele puuduvad konkreetset asja teistest sama liiki asjadest eraldavad tunnused.^[52] Näiteks laenab üks naaber teiselt suhkrut või soola tingimusel, et tagastab hiljem samas koguses laenatu. Peale asendatavate asjade saavad laenulepingu esemeks olla ka liigitunnustega piiritletud mittekehalised esemed (näiteks väärtpaberid). Õiguskirjanduses on välja toodud, et pruuklaenu ese võib olla ka individuaaltunnustega asi, kuid eeldusel et need on asendatavad asjad. Vastasel juhul võib tegu olla hoopis üüri,-rendi^[53] või tasuta kasutamise lepinguga.

Krediidileping

Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.^[3] Krediidilepingu esemeks ei pea ilmtingimata olema raha, nii näeb seadusandja ette, et lepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.

Krediidilepingu alusel makstav tasu võib väljenduda intressina. Selle kohaselt maksab krediidi saaja krediidi kasutamise perioodi eest krediidi andjale protsenti. Alternatiivselt võivad pooled kokku leppida fikseeritud summa, mis samuti seondub krediidi kasutamise ajaga. Maksetähtpäeva edasilükkamise eest tasu nõudmist saab põhimõtteliselt vaadelda lepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel. Seda tasu saab käsitleda täiendava intressina laenu kasutamise pikendatud aja eest.^[54] Krediidilepingu sõlmimisel võib iseenesest esineda mitmeid ühekordseid tasusid, kuid need pole käsitletavad kui intress krediidi kasutamise eest, vaid nende eesmärk on katta krediidilepingu sõlmimisel esinevaid kulusid. Siiski võib tegemist olla krediidiga, kui tasu on ebamõistlikult suur ning ületab kulude katmiseks vajaliku summa.^[51] Täpsemalt tuleb hinnata üksikjuhtumit eraldi. Majandus- või kutsetegevuses antud laenu puhul eeldatakse intressi maksmist, isegi kui krediidi pakkumine pole peamine majandus- või kutsetegevus.^[55]

Tarbijakrediidileping

Seadusandja on ette näinud krediidilepingu eritüübi, mille puhul on krediidi kasutaja tarbija. Regulatsioon on vajalik eelkõige tarbija kui nõrgema poole kaitseks majandus- või kutsetegevuses krediidi andja poolt laenu andmisel. Krediidiandjad annavad sageli tarbijale liiga kergekäeliselt laenu, seetõttu ei ole tarbija alati suuteline oma läbimõtlemata võetud laenu tagasi maksma.^[56] Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kui nimetatud tingimused ei ole täidetud, tarbijakrediidilepingu sätted ei kohaldu. Tarbija on võlaõigusseaduse^[57] tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega ei kohaldata tarbijakrediidilepingu sätteid, kui laenusaaja on juriidiline isik või FIE, kes laenu majandus- või kutsetegevuse eesmärgil kasutab. Füüsilise isiku puhul eeldatakse, et ta sõlmis lepingu tarbijana.^[58] Siiski kohalduvad soodsamad tarbijakrediidisätted, kui füüsiline isik võtab laenu enda majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, ent krediidisumma või krediidi eest omandatava kauba või teenuse netohind ei tohi ületada 50 000 eurot. Kusjuures krediidiandja võib olla ka füüsiline isik, eeldusel, et viimane tegutseb majandus- või kutsetegevuses.^[59]

Muud lepingud

Toetamislepingud

Toetamislepinguid reguleerib võlaõigusseaduse^[3] 5. osa

Elurendiseleping

Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid (elurendis). Eelduslikult on elurendise maksmine tasuta. Samuti eeldatakse, et elurendise leping sõlmitakse elurendise saaja eluajaks, s.t leping lõppeb, kui elurendise saaja lahkub. Lepingu eesmärgiks on tagada õigustatud poolele eluks vajalik kuni lepingu lõppemiseni.^[60] Õiguskirjanduses on elurendise näitena välja toodud olukord, kus laps lepib oma ema või isa elukaaslasega kokku, et ta maksab viimasele tema elupäevade lõpuni perioodiliselt kokkulepitud rahasumma.^[61] Makseperiood tuleneb võlaõigusseadusest,^[3] mille järgi tuleb rahaline elurendis maksta kolme kuu eest ette. Muud liiki kui rahaliselt elurendiselt tuleb tasuda mõistlikus ulatuses ette, mõistliku ulatust seadus küll ei sätesta, vaid seda tuleb hinnata juhtumipõhiselt elurendise olemusest.

Elurendiselepinguga tekib poolte vahel kestvusvõlasuhe, kuid alati ei pea lepingu esemeks olema materiaalne asi. Kokku võib leppida ka näiteks teenuse osutamises. Sellistel juhtudel ei pruugi tegemist olla klassikalise elurendiselepinguga vaid segatüüpi lepinguga, millel on muude lepingute tunnuseid. Elurendiselepingut võib sõlmida ka kolmanda isiku kasuks, sellisel juhul ei ole lepingupool elurendise saaja ja kolmandal isikul tekib õigus nõuda lepingu täitmist.^[62]

Ülalpidamiseleping

Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama.^[63] Ajalooliselt võib ülalpidamislepinguks pidada olukorda, kus talumees jättis oma talu koos inventariga järglasele, vastutasuks kohustus järglane talumeest elu lõpuni ülal pidama ja tema eest hoolitsema.

Üldjuhul on ülalpidamiseleping tasuline leping, kus poolte kohustused on vastastikused. Üks pool kohustub teist ülal pidama ning teine pool kohustub midagi vastu andma. Vastutasu ei pea seisnema alati rahas ega kinnis- või vallasvaras. Vastutasu võib seisneda isikuhoolduses, mis on loomult teenus. Lepingu iseäralik tunnus on, et selle sõlmimise ajal ei ole teada kohustuse ulatus.^[62] Nii ei tea isik ette, kaua talle on elupäevi jäänud ning kui kaua peab isik teist hooldama ja ülalpidama. Õiguskirjanduses on viidatud, et kui ülalpeetav on ülalpidamislepinguga kohustunud ülalpidajale üle andma kinnisasja, seatakse kinnisasjale kohustuse täitmise tagamiseks reaalkoormatis.^[64]

Praktikas ei pruugita alati eristada elurendiselepingut ülalpidamislepingust. Esmalt tuleb määratleda, kas tegemist on tasuta või tasulise lepinguga. Elurendiseleping on alati tasuta. Teisena tuleb hinnata kohustuste sisu, elurendiseandja teeb perioodiliselt makseid või annab üle liigitunnustega esemed. Ülalpidamise puhul võivad kohustused muutuda, näiteks isiku hooldamisel võib kohustus suureneda võrdeliselt isiku vananemise ja tervise halvenemisega.^[65]

Kompromissleping

Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.^[66] Kompromissilepinguga reguleerivad pooled uuesti omavahelised vaieldavad õigussuhted ning kompromissilepingu eesmärgiks on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine.^[67]

Kompromisslepingul on Eesti kohtupraktika järgi kaks olulist elementi, mis peavad olema täidetud. Esiteks, nagu tuleneb võlaõigusseadusest,^[3] peab poolte vaheline õigussuhe olema vaieldav või ebaselge sisuga, teiseks peavad järeleandmisi tegema mõlemad pooled.^[68] Siiski ei ole tegemist imperatiivsete tingimustega, varasem poolte vaheline õigussuhe peab olema mitmekülgne, mille kohaselt on mõlemal poolel õigusi ja kohustusi. Vaieldavus tähendab, et pooled ei ole valitseva õigusliku korra üle ühel meelel. Üksmeel võib puududa nii faktiliste asjaolude kui ka nõude sisu ja õiguse üle. Kompromissi esemeks on ainult läbiräägitud ebaselged küsimused, kuid mitte muud poolte vahel olevad nõuded.^[69]

Kompromissi raames tehtud järeleandmised ei tähenda alati osalist või täielikku nõudest loobumist. Lepingu sisu võib seisneda ka kohustuse puudumise tunnustamises, vaidlemast loobumises või mingis muus lubaduses,^[70] kusjuures kui kompromisslepingu sõlmimisel osaleb rohkem kui kaks isikut, peavad järeleandmisi tegema kõik isikud.^[71] Kompromisslepingu eriliigiks on kohtulik kompromiss, mis sõlmitakse tsiviilkohtumenetluse käigus ning mis vastab tunnuselt tavapärase kompromisslepingu tunnustele. Kohtuliku kompromissi eripärana kinnitatakse kompromiss kohtumäärusega ja täitemenetluses on tegemist täitedokumendiga. Lisaks kohaldatakse ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus^[72] sätestatut. Kohus jätab kompromissi kinnitamata, kui kompromiss on heade kommetega vastuolus, samuti seadusega, rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita.^[73]

Seltsinguleping

Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.^[74] Seltsingulepingu eriline tunnus on, et kaks või enam isikut tegutsevad koostöös, et saavutada ühine eesmärk ning teevad selleks toetavaid tegusid.

Seltsingu liikmed võivad olla füüsilised kui ka juriidilised isikud. Isikud, kes seltsingu moodustavad ei ole loonud juriidilist isikut, tegemist on isikute ühisusega, kuid mitte ühinguga ühinguõiguse mõttes. Seltsing ei oma ka juriidilisele isikule omaseid õiguseid ega tunnuseid, seltsing ei ole õigusvõimeline. Sarnaselt teatavate juriidiliste isikute organi liikmetega kannavad seltsingu liikmed majandusriski, nii saavad seltsinglased jaotada kasumit, kuid majandustegevuse halvenedes tuleb katta kahjumit. Loomult on tegemist kestvuslepinguga, vastastikusest lepingust eristab seltsingulepingut asjaolu, et sooritusi tehakse ühise eesmärgi nimel.^[75] Üldjuhul tahetakse saavutada läbi seltsingu tegevuse mingisugune ühine eesmärk, kuid selleks ei soovita luua juriidilist isikut. Seltsingu liikmed on õigussubjektid ning sageli vabade elukutsete esindajad ühises tegevuses, nt kohtutäiturid ja notarid peavad ühist bürood üldiselt seltsingulepingu alusel, samuti külaseltsid või huvitegevusega tegelevad grupid. Seltsingulepingu sätteid kohaldatakse ka juriidilise isiku loomise faasis olevale eelasutamisühingule, mis ei ole veel õigusvõimet omandanud.^[76] Praktikas on tõusetunud küsimus, kas mehe ja naise vaheline kooselu võiks olla seltsinguleping, kus mõlemad teevad panuseid ühise eesmärgi nimel. Kohtupraktika järgi ei saa sellist kooselu lugeda siiski seltsinguks, kui puudub poolte vaheline kokkulepe kohaldada varasuhetele seltsingu kohta käivaid norme.^[77]

Seltsingud liigituvad sisemisteks ja välisteks seltsinguteks. Sisemise seltsingu puhul seltsinguvara puudub, kuid seltsinglased aitavad kaasa mingisuguse ühise eesmärgi saavutamisele. Tehinguid teeb üks seltsinglane teiste arvel, omandab vara enda nimele ning ühisvara ei moodustu. Ka seltsingu esindamist puudutavad normid ei kohaldu. Selliseks seltsinguks on näiteks korteri üürimine, kus üürileping on sõlmitud ühe seltsinguliikmega, kes üürimakseid tasub, kuid üürimaksete tasumiseks teevad panuseid kõik seltsinglased. Seltsingu eriliigiks on vaikiv seltsing, kus üheks pooleks on ettevõtja, kelle ettevõttesse seltsinglased panuseid teevad. Kolmandatele isikutele nähtavalt teeb panuseid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad panustega kõik seltsingu liikmed.^[76]

Välise seltsinguga moodustub eraldiseisev seltsinguvara. Sellisel juhul tuleb seltsinguvara selgelt eristada liikme varast ning tehingus osalevatele isikutele peab olema selge, et seltsinglane ei tee tehingut enda, vaid seltsingu nimel, seetõttu tuleb ka seltsinglase isiklik vara seltsinguvarast eristada.^[78]

Lisaks ühistele panustele, mis võivad seisneda ka tegudes, on seltsinglaste teiseks peamiseks põhikohustuseks kaitsta seltsingut, selle vara ning täita lojaalsuskohustust, mis seisneb teiste seltsinglaste ja seltsingu huvidega arvestamises. Seltsinglane ei tohi oma huvides seltsingut kahjustada ja peab seltsingu huvid seadma enda omadest kõrgemale. Näiteks väljendub see ühise juhtimise kohustuses. Seltsingule kahju tekitanud isiku vastu võib kasutada kõiki võlaõigusseaduse^[3] üldosa õiguskaitsevahendeid, arvestades eriosa normidega.^[79]

Teenuste osutamise lepingud

Nii nagu teenuste osutamise lepingu liigitus ütleb, on teenuste osutamine teenuste osutamise lepingute põhikohustus. Võlaõigusseaduses^[3] on välja toodud erinevad teenuse osutamise lepinguid, kuid see ei ole ammendav. Pooled võivad kokkuleppida mistahes teenuste osutamises. Lepinguõiguses jaotatakse teenuste osutamise lepingud käsundus- ja töövõtulepingu tüüpi lepinguteks.^[80] Selline liigitus tuleneb asjaolust, et teatud juhtudel on vaja saavutada mingi kindel eesmärk, näiteks töövõtulepinguga on pool võtnud kohustuse välja ehitada joonistele vastav elumaja. Teisalt, on mõningal juhul vaja, et pool teeks tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku, näiteks korraldaks hanke, et leida kaubanduskeskusele projekteerija.

Teenuse osutamise lepingute liigitamine on eelkõige vajalik, et hinnata, kas lepingut on täidetud kohaselt või mitte. See võimaldab hinnata, kas teine pool on õigustatud kasutama õiguskaitsevahendeid ning maksma osutatud teenuse eest tasu. Lepinguid hinnatakse eelkõige eesmärgist lähtudes, nii on käsundustüüpi lepingud suunatud protsessile endale, näiteks peab käsundisaaja korraldama hanke, kuid ta ei saa garanteerida tulemust, et hankes keegi kindlasti võitjaks valitakse.^[81] Seevastu töövõtulepingu tüüpi lepingud on suunatud tulemusele. Mõeldamatu oleks olukord, kus näiteks ehitajal on vaja saavutada jooniste järgi ehitades kindel tulemus, kuid täidab kohustuse hoopis enda äranägemise järgi, kasutab kivikatuse asemel plekki, parketi asemel laminaati jne. Tulemuse järgi on võimalik hinnata, kas lepingu täitmine on toimunud kohaselt või mitte.

Lepingu olemusest sõltub õiguskaitsevahendite kasutamine. Kui lepingu ese on kindla tulemuse saavutamine, peab rikkumist etteheitev pool näitama, et tulemust ei ole saavutatud, sellega on hilinetud või tulemus on puudustega lepingu tähenduses. Tellijal on õigus kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid isegi juhul, kui töövõtja on teinud kõik endast oleneva, kuid tulemust pole ikka saavutatud, kas töövõtja või kellegi teise pingutustest hoolimata. Näiteks kui töövõtja kasutab katuse ehitamiseks katusekive, mis hakkavad mõne aja pärast läbi laskma.^[81]

Käsunduslepingu tüüpi lepingute puhul on pool õigustatud õiguskaitsevahendeid kasutama üksnes juhul, kui kohustatud pool ei ole teinud selliseid pingutusi, nagu temal samal majandus-või kutsetegevuses mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Seega tuleb esmalt kindlaks teha, milline on standardne sama teenuse osutamise tase ning kontrollitavad asjaolud võivad olla nii objektiivsed kui subjektiivsed. Subjektiivselt tuleb kindlaks teha võlgnikult oodatav käitumisstandard, objektiivselt teenuse osutamise üldine tase.^[82]

Käsundusleping

Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.^[83] Käsunduslepingu puhul ei ole tasu maksmise kohustus lepingu olemuslik tunnus, tasu makstakse ainult juhul, kui selles on kokku lepitud. Praktikas siiski makstakse käsunduslepinguga tasu. Tasu maksmise kohustus muudab lepingu vastastikuseks lepinguks, ühel poolele on kohustus maksta tasu ning teisel poolel kohustus osutada teenust. Üldiselt on käsundusleping kestvusleping, kuid käsunduslepingu võib sõlmida ka ühekordseks teenuse osutamiseks. Teenuseks võivad olla pea kõik teenused, kuid leping suunab teenust osutama lojaalselt ja hoolsalt. Käsundisaaja ehk teenuse osutaja peab seadusest tulenevalt osutama teenust vastavalt oma teadmistele ja võimetele, sealjuures silmas pidama käsundiandja parimat kasu ning ära hoidma võimalikku kahju tekkimist käsundiandja varale. Kui käsundisaaja ei tegutse vastavalt üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemele, võib käsundiandja tugineda lepingurikkumisele^[84] Oluline on märkida, et siiski ei ole tegemist lepingu rikkumisega, kui käsundisaaja teeb kõik endast oleneva ja tulemust ei õnnestu saavutada, näiteks ei leia käsundisaaja hanget korraldades hanke võitjat, kuigi on tegutsenud parimal võimalikul viisil.

Käsundisaaja peab täitma käsundiandja juhiseid, seadus on reguleerinud olukorda, kus käsundisaaja teadmised ja oskused ning käsundiandja juhised võivad viia ebamõistliku olukorrani. Käsundisaaja lepingurikkumise vältimiseks ei või käsundiandja anda käsundisaajale üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele ja võimetele tuginedes.^[85] Praktikas võivad tihti esineda olukorrad, kus käsundisaaja on saanud käsundiandjalt juhised, kuid praktikas on juhiste järgimine ebaratsionaalne või ei ole muul põhjusel mõistlik. Seetõttu peab juhised saanud käsundisaaja käsundiandjale teatama, kui ta soovib juhistest kõrvale kalduda ning tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks.^[86]

Käsundi täitmine seisneb tihti tehingu tegemises või vahendamises käsundiandja jaoks, sellisel juhul on käsundisaaja põhikohustuseks käsundiandja nimel lepingu sõlmimine. Näiteks leping, millega üks isik kohustub läbi viima teise isiku nimel arhitektuurikonkurssi on samuti käsundusleping.^[87] Käsunduslepinguid sõlmitakse sageli valveteenuse^[88] või hooldusteenuse^[89] osutamiseks. Praktikas enim kõneainet tekitab käsunduslepingu eristamine töölepingust. Kuigi töölepingu kohta käivat reguleerib töölepingu seadus,^[90] on tööleping käsunduslepingu alaliigiks. Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses^[3] käsunduslepingu kohta sätestatut, kui töölepingu seaduses^[91] ei ole sätestatud teisiti. Töölepingu eristamiskriteeriumid sätestab ka töölepingu seaduse^[91]§ 4 lg 1, mille kohaselt ei kohaldu töölepingu kohta käivad sätted, kui töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul oluliselt iseseisev. Käsunduslepingu ja töövõtulepingu sisuline eristamine võib praktikas osutuda keerukaks ning sageli võib näiliselt käsutuslepinguga töötav isik tegelikult töötada hoopis töölepinguga, mis garanteerib talle ka kõik töölepinguseadusega^[91] ettenähtu hüved. Lepingute eristamiseks tuleb hinnata kuivõrd on töötaja tööandjaga seotud ja kuivõrd on töötaja vaba ise otsustama kuidas lepinguga ettenähtud eesmärk saavutada.^[92] Käsunduslepinguga on tegemist siis, kui töötaja on võrdlemisi vaba otsustama, kuidas töötulemus saavutada ning tal ei ole vaja selleks pidevaid tööandja juhiseid täita ega alluda tööandja üksikasjalikele juhtnööridele. Kui isik, kellele teenust osutatakse, otsustab ulatuslikult töötegemise aja üle, samuti kus teenust tuleb osutada ning teenuse osutamise viisi, on tegemist töölepinguga.^[93] Töölepingut eeldatakse, kui üks isik teeb teisele tööd, mille eest tavaliselt makstakse tasu, seega peab tööandja/tellija tõendama, et tegemist ei ole töölepinguga. Keeruliseks ei saa pidada töölepingu tõendamist ka töötaja poolt, kes teeb igapäevaselt kellast kellani kindlaid tööülesandeid, kuid jääb käsunduslepingu tõttu ilma töölepinguga saadavatest hüvedest.

Töövõtuleping

Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.^[94] Töövõtuleping on klassikaline tulemusele suunatud teenuse osutamise leping, muud tulemusele orienteeritud teenuse osutamise lepingud on töövõtulepingu alaliikideks. Kuigi töövõtulepingu sätted on eriosa üldosa normide ees, siis töövõtulepingu sätted on omakorda üldnormideks töövõtulepingu alaliiki lepingute normide ees. Samuti sisaldab töövõtulepingu regulatsioon erisätteid tarbijatöövõtu lepingu reguleerimiseks, kus seadus kaitseb nõrgemat poolt – tarbijat. Siiski ei ole igasugune tööleping, mille üheks pooleks on tarbija, tarbijatöövõtuleping. Tarbijatöövõtuleping on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine.^[95] Seega ei kohaldu tarbijatöövõtulepingu sätted, kui lepingu esemeks on kinnisasi. Näiteks on tarbijatöövõtulepinguga tegemist, kui tarbija laseb töövõtjal endale valmistada kummuti. Tarbijatöövõturegulatsioon tuleneb Euroopa Liidu tarbijalemüügi direktiivist.^[96] Kui tellija laseb valmistada või ehitada kinnisasja olulist osa, kohalduvad töövõtulepingu üldsätted, mis on erinormid võlaõigusseaduse^[3] üldosa normide ees.^[97]

Töövõtulepinguga võib pool teiselt lepingupoolelt tellida põhimõtteliselt mistahes töö, et saavutada tulemus. Seega võib lepingu esemeks olla teatava asja muutmine või valmistamine, sellisel juhul on töövõtjal kohustus saavutada nõutud tulem. Näiteks võib lepingu ese olla uue maja ehitamine, auto parandamine või juurdeehituse teostamine. Õiguskirjanduses on viidatud, et alati ei pruugi töövõtuleping olla sõlmitud füüsilise asja suhtes kehalises kujul. Näiteks võivad olla töövõtulepingu esemeks projekti, arvutiprogrammi või muu tehnilise lahenduse loomine.^[98]

Praktikas võib keerukas olla töövõtulepingut eristada müügilepingust, sest töövõtja annab tulevikus valmiva asja tellijale üle. Lepingu kindlaks tegemisel tuleb arvestada, et kahtluse korral loetakse leping müügilepinguks.^[99] Lepingute eristamisel tuleb hinnata, mis on lepingu keskne kohustus. Töövõtulepingu asemel on asja võõrandamisega ehk müügilepinguga tegemist ainult siis, kui asja võõrandamine on lepingu keskne kohustus. Arvesse tuleb võtta ka kõrvalkohustust. Näiteks kui tellija soovib, et töövõtja valmistab talle erilise pulmatordi, siis pigem on tegemist töövõtulepinguga ning tordi võõrandamine on kõrvalkohustus, samas võib töö tegemine olla hoopis kõrvalkohustus. Näiteks müüb üks isik teisele kinnisasja ning kohustub seal tegema mõningaid muudatusi, näiteks kinnistul asuval hoonel parandama katuse. Sel juhul on tegemist segatüübilise lepinguga, mis lähtub müügilepinguregulatsioonist, kuid kõrvalkohustustele, näiteks katuse parandamisele, kohaldatakse töövõtulepingu kohta sätestatut.^[100]

Nii nagu teiste lepingute puhul, on ka töövõtulepingu sõlmimisel pooltel kohustused. Töövõtja kohustuseks on töö tegemise kohustus, mida ei tohiks segamini ajada töö tegemise kui protsessiga nagu töölepingus, vaid tulemusele suunatuses. Näiteks tuleb töövõtulepinguga valmistada konkreetne, lepingutingimustele vastav asi. Kui tulemus vastavalt lepingule saavutatakse, on töövõtja enda kohustuse täitnud. Siiski tõusetuvad praktilised probleemid nõuetekohasest täitmisest, näiteks ei pruugi rajatud ehitis olla tellija jaoks oodatud kvaliteediga. Samuti muude asjade valmistamisel või muutmisel, sellest tulenevalt on tellijal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, siiski tuleb põhjendatust hinnata üksikjuhtumi korral eraldi, praktikas võib olla keeruline tõendada, kas saavutatud tulemus on nõuetekohane tulemus ja kas see vastab lepingule või mitte. Siiski ei oma erilist tähtsust pisiasjade nõuetekohasus, millest hoolimata on tellijal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid tal ei ole õigust keelduda tööd vastu võtmast.^[101] Tellija põhikohustus on töövõtjale tehtud töö eest maksta kokkulepitud tasu. Mõlema poole kohustused on vastastikused, s.t töövõtja on õigustatud tasule, kui ta on saavutanud kokkulepitud tulemuse. Töö valmimata jäämise korral on tellijal õigus lepingust taganeda ning ettemakstud tasu ka tagasi nõuda, siiski tuleb arvestada, et tasu maksmata jätmist ei õigusta pisivead, mille töövõtja on põhjustanud.

Praktikas osutub sageli problemaatiliseks tasu suurus, sest alati ei ole võimalik täpses summas kokku leppida, eriti kui tegemist on hoone muutmise projektiga, kus etteulatuvalt on raske tegelikku maksumust kindlaks määrata. Töövõtulepinguga võib kokku leppida siduvas või mittesiduvas eelarves. Üldiselt on töövõtulepingule lisatav eelarve siduv, kus tähendust omab eelarves kajastatud tööde masksumus ja selle alusel kokkulepitud tasu suurus. Töövõtulepingu eseme tulemuse saavutamiseks tehtavate tööde kajastamata jätmine või valesti kalkuleerimine töövõtja poolt ei anna talle õigust tasu juurde nõuda, sest tegu on oma kutseala professionaaliga.^[102] Eelarve saab tühistada, kui ebaõigsuse põhjustas tellija ebatäpsete andmete esitamisega. Mittesiduv eelarve on esialgne kalkulatsioon, mille abil ainult lõplik tasuarvestus tehakse. Tegelik tasu sõltub tööst, materjalist ja keerukusest. Eelarve on mittesiduv, kui sellele on lepingus selgesõnaliselt viidatud, näiteks "kalkulatsioon ei ole lõplik", "vastavalt tegelikele kulutustele" jne. Vaidluse korral tuleb töövõtjal tõendada, et eelarve ei olnud siduv.^[103] Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.^[104]

Esinduslepingud

Esinduslepingud on tinglik liigitus, mille alla kuuluvad käsundus-, maakleri-, agendi-, müügiesindaja ja komisjonilepingud. Põhiline tunnus on, et käsundisaaja ajab võõraid asju ning vahendab või teeb ise sellega seoses tehinguid. Esindamine ei tähenda alati seda, et üks teist konkreetselt mingis tehingus esindab, vaid võib seisneda ka lihtsalt asjade ajamises. Eristatakse üldist nelja esinduslepingu liiki: Käsundisaaja teeb tehingu teise isiku nimel ja huvides, teeb tehingu oma nimel ja teise isiku huvides, teeb tehingu oma nimel ja enda huvides või ainult vahendab tehingu tegemist teise isiku huvides. Eristada tuleb sisesuhet, mis on käsundisaaja- ja andja vahel, ning välissuhet, mis on käsundisaaja ja kolmanda isiku vahel, kellega käsundisaaja tehinguid teeb. Esinduslepingute hulgast eristatakse maaklerilepingut, agendilepingut ja komisjonilepingut. Üldine tunnus, millega esinduslepinguid üksteisest eraldatakse, on käsundiandja kohustuse sisu ja nende kestvus. Näiteks ühekordse tehingu tegemise kohustusega on ilmselt tegemist käsunduslepinguga.^[105]

Maaklerileping

Maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Maaklerilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut.^[106] Maaklerilepinguga on käsundisaaja maakler. Selle teenuse eest kohustub käsundiandja maksma maaklerile maakleritasu. Kuna maakleri tasunõude eelduseks on lepingu sõlmimine või selle vahendamine, eeldusel, et leping sõlmitakse, et teki maaklerile tasunõuet, kui lepingut ei sõlmita. Üldiselt ei ole maakler käsundiandja esindajaks ning maakleril on õigus tema vahendatud lepingust tulenevate maksete või muu kohustuse täitmise vastuvõtmise õigus vaid siis, kui käsundiandja on andnud talle vastava õiguse. Kui selline volitus on antud, siis maakler esindab käsundiandjat.^[39]

Maakleri põhikohustus on kolmanda isikuga lepingu sõlmimise vahendamine või sellele võimalusele osutamine. Lepingu sõlmimisele osutamisega on tegemist, kui maakleri kohustus on ainult võimalikust lepingupartneritest teada anda.^[107] Maakleril on seadusest tulenev kohustus mitte anda ebaõigeid soovitusi. Nii ei tohi maakler käsundiandjale teha ettepanekut sõlmida leping isikuga, kelle kohta ta teab või peab teadma asjaolusid, mis annavad mõistliku aluse kahelda selles, et see isik täidab lepingust tulenevaid kohustused kohaselt.^[108] Lisaks on maakleril dokumentide säilitamise kohustus, maakler peab ajalises järgnevuses dokumenteerima kõik tema vahendusel või osutamisel sõlmitud lepingud. Kui pooled ei sõlmi lepingut kirjalikult, peab maakler enda poolt vahendatud või osutatud lepingupoole nõudmisel sellele poolele viivitamata andma enda allkirjastatud väljavõtte vahendatud või osutatud lepingu tingimustest.^[109] Lisaks on oluline, et maakler täidaks hoolsus- ja lojaalsusstandardit, näiteks on maakleril lojaalsuskohustusest tulenevalt kohustus teatada mõlemale poolele, et ta on sõlminud maaklerilepingu nende mõlemaga. Sellisel juhul võib tekkida huvide konflikt, kus maakler tegutseb mõlema poole huvides, kuid kus üks pool tahab enda kinnisasja võimalikult kallilt müüja ja teine võimalikult odavalt osta. See ei tähenda, et maakler on automaatselt üht maaklerilepingut rikkunud, sest hüpoteetiliselt võibki maakler tegutseda mõlema poole parimates huvides, kuid sellest peavad mõlemad käsundiandjad teadma.^[110]

Agendileping

Agendilepinguga kohustub üks isik (agent) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu.^[111] Agent on käsundisaajaks, kes tegutseb iseseisvalt, tal on õigus oma tegevus kujundada vabalt ja määrata oma tegutsemisaeg. Siinkohal tuleb eristada agendilepingut töölepingu kohustuste täitmisest. Näiteks ei ole agendiga tegu olukorras, kus agent täidab eelnevalt sõlmitud töölepingust tulenevaid kohustusi, mille ta on sõlminud käsundiandjaga. Samuti ei ole agendiks juriidilisest isikust käsundiandja juhtorgani liige, osanik või pankrotihaldur, kellel on seadusest, põhikirjast või ühingulepingust tulenevalt õigus võtta juriidilisele isikule kohustusi.^[111]

Agendina tegutsemine võib olla agendi põhikohustus või kõrvaltegevus. Seda hinnatakse agendi põhilise tegevuse ja sissetuleku järgi. Agendina tegutsemine on kõrvaltegevus, kui isik ei ole agendina põhiliselt tegev või ei saa sellest enamikku oma sissetulekust. Vaidluse korral võib käsundiandja tugineda sellele, et tegemist on agendi kõrvaltegevusega üksnes juhul, kui see tuleneb selgelt agendilepingust.^[112] Agent peab täitma hoolsuskohustust ehk täitma oma kohustusi majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult tavaliselt oodatava hoolega, muu hulgas tegema käsundiandja huvides mõistlikke pingutusi lepingute sõlmimiseks või vahendamiseks. Agent peab käsundiandjale viivitamata teatama igast omapoolsest lepingu vahendamisest ja sõlmimisest, samuti muudest käsundiandja huvide järgimiseks olulistest asjaoludest.^[113] Käsundiandja põhikohustus on agendile maksta tasu, samuti peab ta võimaldama agendile edukat tegutsemist. See seisneb teatavate kohustuste täitmises. Nii peab käsundiandja andma oma kulul agendi käsutusse tema tegevuseks vajalikud dokumendid, sealhulgas näidised, joonised, hinnakirjad, reklaamtrükised ja lepingutingimused. Samuti peab käsundiandja teatama agendile tema kohustuste täitmiseks vajalikest asjaoludest ning hoolikalt kontrollima agendi esitatud teateid, teatama agendile viivitamata agendi vahendatud lepingu sõlmimisest või agendi poolt esindusõiguseta või esindusõiguse piire ületades sõlmitud lepingu heakskiitmisest, samuti agendi vahendatud või sõlmitud lepingu täitmata jäämisest. Kui käsundiandja kavatseb lepinguid sõlmida oluliselt väiksemas ulatuses kui agent tavalistel asjaoludel oodata võib, peab käsundiandja ka sellest agendile teatama.^[114]

Kuna füüsilisest isikust agent tegutseb püsival töötamisel töötajaga sarnases olukorras, on paljud agendilepingu sätted imperatiivsed, et tagada agendile tõhusamat kaitset, kuid teatud juhtudel on ka nendest võimalik kõrvale kalduda. Agendile tulenevad kohustused ka käsunduslepingu regulatsioonist, seega kehtib juhiste järgimise kohustus, kohustus vältida huvide konflikti, saladuse hoidmise kohustus ja väljaandmisekohustus.^[115]

Käsundiandja põhikohustus on maksta agendile tasu, mille suuruses pooled tavaliselt lepingus kokku lepivad. Kui tasus ei ole pooled kokku leppinud, tuleb tasu maksta kokkuleppe puudumisest hoolimata, ent siis võetakse arvesse kohalik tavaline agenditasu, selle puudumisel mõistlik tasu. Agenditasu nõudeks peavad olema täidetud järgmised eeldused: Agendi ja käsundiandja vahel on sõlmitud kehtiv leping, agendi tegevuse tulemusena on sõlmitud kehtiv leping kolmanda isikuga ning agendi tegevus on olnud tulemuslik, ehk lepingu teine pool on täitnud agendi vahendatud või sõlmitud lepingust tõusetunud kohustused ja ei ole ilmne, et leping on jäänud sõlmimata käsundiandjast sõltumatute asjaolude tõttu.^[116]

Komisjonileping

Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).^[3] Ka komisjonilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui komisjonilepingut reguleerivatest normidest ei tulene teisiti. Kuna komisjonileping on käsundustüüpi leping, siis komisjonär on sisuliselt lepingu täitnud, kui ta on lepinguga ettenähtud eesmärgi nimel lojaalselt ja hoolsalt tegutsenud, isegi olukorras, kus komisjonäril ei õnnestu komitendi loodetud tulemit saavutada. Sarnaselt maakleri- ja agendilepingu regulatsiooniga ei teki ka komisjonärile tasunõuet, kui lepinguga võetud eesmärk ei ole saavutatud.^[117] Komisjonär peab täitma kohustusi vastavalt komitendi juhistele. Kui komisjonär ei järgi komitendi juhiseid, võib komitent lugeda, et komisjonäri tehtud tehing ei ole tehtud komitendi arvel. Sel juhul peab komisjonär hüvitama komitendile tema juhistest kõrvalekaldumisega tekitatud kahju.^[118] Seadus eristab müügikomisjoni ja ostukomisjoni. Müügikomisjoniga on komisjonäril kohustus müüa komitendile kuuluv ese. Sellega kohustub komisjonär müüma eseme, tegema käsutuse ning vastu võtma eseme eest müügist saadud raha. Komisjonieset üle andes on komisjonär eset õigustatud kasutama isik. Teisel juhul eristatakse ostukomisjoni, mille järgi komisjonär kohustub ostma komitendile komisjonieseme. Sellisel juhul sõlmib komisjonär müügilepingu kolmanda isikuga enda nimel ning müüja annab komisjonärile edasi asja omandi. Kuigi komisjonär saab asja omanikuks on tal komisjonilepingust tulenev kohustus asi välja anda komitendile, kellele ta kohustus asja omandama. Alternatiivselt on võimalik, et komisjonär sõlmib müügilepingu enda nimel, kuid täitmine toimub kolmanda isiku poolt kohe komisjonärile. Üldiselt jääb kogu müügiprotsessi kestel eseme omanikuks komitent.^[119]

Vastavalt käsunduslepingu sätetele, on komisjonäril väljaandmisekohustus, teatamiskohustus ja saladuse hoidmise kohustus. Riigikohtu praktikast tulenevalt peaks komisjonär müügikomisjoni korral kindlasti teatama komisjonieseme ulatulikust allahindlusest komitendile.^[120] Ulatuslikuks määraks on peetud 50%. See võib panna komitendi muutma oma varem antud juhiseid.^[121]

Maksekäsund ja makseteenus

Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta.^[122] Maksekäsundi võib muu hulgas üle anda veksli, tšeki, krediitkaardi ja muu seesuguse makseinstrumendi abil. Maksekäsundi aktseptimine on tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. Maksekäsundis sisaldub alati nõusolek rahaliste või muude kohustuste täitmiseks ja maksja poolt käsundi algatamise korral ka kohustuste täitmise korraldus. Kohtupraktika järgi ei ole sisuliselt tegu lepinguga^[123], vaid kirjeldusega, kuidas kolmandate isikute abil toimub kohustuste täitmine. Maksekäsundiga tekib kolmepoolne õigussuhe, mille osalised on käsundiandja, käsundisaaja ja soodustatud isik, kus käsundiandja tahteavaldus omab mõju kolmandale isikule, kes ühtlasi on soodustatud isik. Õigusteoreetiliselt eristatakse kolme suhet: a) Kattesuhe on käsundiandja ja käsundisaaja vahel; b) täitmissuhe on käsundisaaja ja soodustatud isiku vahel; c) ja valuutasuhe on soodustatud isiku ning käsundiandja vahel.^[124]

Maksekäsundiga on seotud sellised valuutasuhted, kus kohustuse saab täita kolmas isik. Kattesuhe on tavaliselt pooltevaheline leping, mille järgi käsundisaaja maksekäsundi täidab. Kui käsundisaaja aktseptib maksekäsundi, tekib täitmissuhe, millest tekib kohustus käsundisaajale teha sooritus soodustatud isikule. Sooritusele vastab soodustatud isiku nõudeõigus, seevastu käsundisaaja suhe kattesuhtest ei sõltu.^[125]

Maksekäsundi sätteid kohaldatakse, kui poolte vahel lepingulist suhet ei ole või puudub vastav erinorm, mille tõttu on maksekäsundi regulatsioon praktikas harva kasutusel.^[124]

Makseteenuse leping on leping, millega seaduse kohaselt makseteenuse pakkumise õigust omav käsundisaaja (edaspidi makseteenuse pakkuja) kohustub tegema käsundiandja (edaspidi maksja) korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu.^[126] Makseteenuse lepingu võib sõlmida mitme maksejuhise täitmiseks kui ka ühekordse maksejuhise täitmiseks, sellisel juhul nimetatakse lepingut ühekordse makseteenuse lepinguks. Leping võib sisaldada nii maksekonto avamise kohustust, selle pidamise tingimusi ning lisaks võib kokkuleppida ka muude makseteenuste osutamise kohustustes. Maksekonto on maksetehingute täitmiseks peetav konto, mida peetakse makseteenuse kliendi nimel. Maksja tähendab makseteenuse lepinguregulatsioonis isikut, kellele maksekonto on avatud ja kes annab maksejuhise konto debiteerimiseks. Kui maksekontot ei ole, annab isik maksejuhise. Maksejuhise kohaselt saajat nimetatakse soodustatud isikuks. Kui maksja nimel, makse saaja või maksja algatab rahaliste vahendite sissemakse, ülekandmise või väljamaksmise, nimetatakse seda maksetehinguks, kusjuures maksetehingu olemus ei sõltu selle aluseks olevast maksja ja saaja vahelisest õigussuhtest. Maksejuhis tähendab igasugust maksetehingu tegemise korraldust, mille maksja makseteenuse pakkujale annab. Juhise võib anda ka saaja kaudu.^[127]

Makseteenuse pakkujale on mitmeid kohustusi. Makseteenuse osutajale lepingu sõlmimise kohustus tuleneb seadusest, selle eesmärk on tagada kõikidele isikutele juurdepääs tsiviilkäibes olevatele vajalike teenustele. Makseteenuse osutajal on informeerimise kohustus, mis tähendab informeerimist makseteenuse peamistest omadustest, maksejuhise jõustumise aeg, väärtuspäeva kohta käiv ja muu sarnane info. Oluliseks kohustuseks makseteenuse pakkuja ja maksevahendaja vahel on saladuse hoidmise kohustus, mis kehtib lepingu ajal, samuti selle lõppedes. Täpset ajalist piiri saladuse hoidmise aja kohta seadus ei sätesta. Makseteenuse pakkujal on kohustus pidada kliendi konto debiteerimise ja krediteerimise kohta arvestust, võivad lisanduda ka muud kohustused, näiteks tuleb kliendile tasuda kord aastas kasutusintressi, et ta raha arvel hoiab.^[128]

Tervishoiuteenuse osutamise leping

Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.^[129] Loomult on tegemist käsunduslepingu tüüpi lepinguga, kus teenuse osutaja annab endast parima protsessis, kuid ei saa garanteerida kindlat tulemust. Leping loetakse sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Patsient ei pruugi alati olla konditsioonis, mis võimaldab selgesõnaliselt tema tahtest aru saada, seetõttu on seadusandja pidanud vajalikuks lugeda leping sõlmituks, kui eeldatavalt patsient seda soovib, ehk samas olukorras olev mõistlik inimene soovib ravi. Kuna põhiseaduslik õigus on igal inimesel saada arstiabi, siis seaduse regulatsioonist tulenedes on tervishoiuteenuse osutaja teenust kohustatud osutama, kui see ei ole seadusega vastuolus. Kuigi teenuse osutaja peab andma endast parima, ei tohi ta lubada patsiendile kindlat tulemust nagu patsiendi kindlat paranemist või operatsiooni edukust, mis viitab samuti käsunduslepingu tüübile.

Tervishoiuteenuse osutamiseks peetakse ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke teenuseid, näiteks majutusteenuse osutamine haiglas. Võlaõigusseaduse^[3] tähenduses hõlmab tervishoiuteenuse osutamise lepingu mõiste tegevust patsiendi läbivaatamisest kuni haiglas hooldamiseni. Tervishoiuteenuseks võib pidada tegevust, mis toimub majandus- ja kutsetegevuse raames ning mille nõuetekohane osutamine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone. Tervishoiuteenuseks ei peeta selliseid piiripealseid olukordi, millega kaasnevad samasugused tagajärjed nagu tervishoiuteenuse osutamisel (näiteks juuste lõikamine, keha augustamine, tätoveerimine jne), vaid eelnimetatud tervishoiuteenuse mõiste kohaldamisalaks on tervishoiuteenuseosutamine klassikaliselt, mille sisuline idee on ravi. Riigikohtu poolt tõlgendatu^[130] kohaselt ja vastavalt eriseadustele on tervishoiuteenus põhimõtteliselt igasugune tervishoiuteenuse osutaja erialane tegevuse tervishoiuteenuse osutamise täitmisel.^[131] Teenuse osutamise lepingu üheks pooleks on juriidiline või füüsiline isik, lepingupool ei pea faktiliselt ise teenust osutama, tal on üldiselt sõlmitud tööleping või teenuse osutamise leping faktilise teenuse osutajaga, peamiselt osutavad teenust arstid, hambaarstid, õed, farmatseudid, proviisorid, kuid selles võivad osaleda ka muud erialateadmistega isikud läbi toetava tegevuse. Tervishoiuteenuse osutaja ei ole isehakanud ravitseja või muu sarnane isik, sest nende tegevus ei lähtu arstiteadusest, sellisel juhul on tegu käsundus- või töövõtulepinguga.^[132]

Seadusest tulenevad mõlemale lepingupoolele spetsiifilised kohustused. Tervishoiuteenuse osutaja peamisteks kohustusteks on teenuse osutamine, teenuse osutamisel üldtunnustatud meetodite kasutamise ja vajaliku hoolsuse rakendamine, patsiendi teavitamine ja temalt teenuse osutamiseks nõusoleku saamise kohustus, saladuse hoidmise kohustus ning dokumenteerimiskohustus, eriseadustest tuleneb lisakohustusi. Patsiendi kohustuste hulka kuulub kohustus teenuse osutamise eest maksta tasu ulatuses, mida ei kata kolmas isik ja anda teenuse osutajale teenuse osutamisega seotud teavet ning osutada vajalikku kaasaabi.^[133]

Kaubaveoleping

Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Kaubaveolepingule kohaldatakse töövõtu sätteid, seega on tegemist töövõtu tüüpi lepinguga, kus oluline on resultaat. Kaubaveolepingu pooled on saatja ja vedaja ning vedaja kohustus on lepinguga vallasasja veedamine ning üleandmine, lepingu teiseks pooleks oleva saatja põhikohustus on selle eest maksta tasu. Kaubaveolepingu sätted kohalduvad maismaal kauba vedamisele, veose vedamisele merel kaubaveolepingu regulatsioon ei kohaldu.^[134] Merel vedamisel kohaldub kaubandusliku meresõidu seadus.^[135]

Lisaks näeb seadus kauba vedajale ja saatjale ette muid kohustusi. Saatja peab vedajale teavitama ohtliku veose puhul ohu laadist ja ettevaatusabinõudest, saatja peab veose pakkima selliselt, et veos oleks kaitstud ega põhjustaks vedajale kahju. Samuti peab ta veose vajadusel tähistama ning laadima ja kohale paigaldama paigaldamiskindlalt. Ka dokumenteerimiskohustus on saatjal, kes peab vedaja käsutusse andma tollivormistuseks ja muude toimingute läbiviimiseks vajalikud saatedokumendid. Kui saatja ei ole nimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud, peab saatja rikkumisest tekkinud kulud ja kahju hüvitama. Saatjal on õigus veoleping igal ajal üles öelda.^[3]

Vedaja kohustuste hulka kuulub veose brutokaalu kontrollimine, samuti selle hulga ja sisu, kui saatja seda nõuab. Vedaja peab looma võimaluse ja tingimused, veose laadimiseks, et saatja saaks omapoolset paigaldamiskindlat pealelaadimise kohustust täita. Juhul, kui vedaja kaotab talle saatja poolt antud veodokumendid, peab vedaja tekkinud kahju hüvitama. Siiski on vastutus piiratud olukorraga, kus vedaja ei saanud kahju vältida, vastutus on piiratud summaga, mille ta peaks maksma veose kaotsimineku korral, seega ei saa kahju suurus ületada veose kahjusummat.^[3]

Rahvusvahelistele kaupade vedudele kohaldatakse rahvusvahelisi konventsioone, võlaõigusseaduse kaubaveolepingu regulatsiooni kohaldatakse eelkõige siseriiklikele maanteevedudele, sageli lepitakse ka siseriiklike vedude puhul muu regulatsiooni kohaldamises.^[136]

Reisijaveoleping

Reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). Reisijaveoleping on töövõtu tüüpi leping, millele kohaldatakse töövõtulepingu kohta käivaid sätteid, kui reisijaveolepingu regulatsioon teisiti ette ei näe. Ka reisijaveolepingule kohalduvad rahvusvahelised konventsioonid, seega kohaldatakse siseriikliku regulatsiooni ainult ulatuses, milles seda ei ole seaduse või Eestile siduva rahvusvahelise konventsiooniga teisiti reguleeritud.

Lepingupooled on vedaja ja teine lepingupool, kus teine pool ei pruugi reisija olla. Õiguskirjanduses on näiteks toodud olukord, kus tööandja ostab töötajale töölähetuse jaoks lennukipiletid. Sel juhul on lepingu üheks pooleks pileti ostnud tööandja, reisija aga töötaja kui kolmas isik.^[137] Järelikult on tegu kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga, kus reisijal on nõudeõigus lepingu täitmiseks ning muude õiguskaitsevahendite kasutamiseks.^[39]

Reisijaveolepingu alaliigiks on tellimusveoleping, mida nimetatakse tšarterlepinguks.^[138] Vedaja kohustus tšarterlepinguga vedama teist lepingupoolt või reisijat koos sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Tellimusveoleping võib olla tähtajaline või tähtajatu, vedajal on teise lepingupoole või reisija juhiste järgimise kohustus, mille järgimise eest vedaja vastutab.

Ekspedeerimisleping

Ekspedeerimislepinguga kohustub üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu.^[139] Tegemist on käsunduslepingu tüüpi lepinguga, millele kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui ekspedeerimislepingut reguleerivad normid teisiti ette ei näe. Ekspedeerimislepingut tuleb eristada veolepingust, ekspedeerimislepinguga toimub vedu saatja arvel, s.t ekspedeerija ise vedu ei teosta, kuid ta on kohustatud veo korraldama.

Ekspedeerija on käsundisaaja ning saatja käsundiandja. Seevastu sarnaselt veolepinguga ei ole saaja lepingupooleks, kuid saatja võib olla ka ise saaja ning sel juhul on ta lepingupooleks saatjana.^[140] Ekspedeerija kohustus on eelkõige veose korraldamine, mis hõlmab veovahendi ja kauba teekonna valikut, kus ekspdeerija peab silmas pidama saatja huve ning vältima vara kahjustumist. Samuti peab ekspedeerija välja valima vedaja, olles hoolas ja vastutustundlik ning andes valikut tehes vedajale hinnangu, et viimane ülesannet täitma sobiks. Vedamiseks tuleb ekspedeerijal sõlmida vajalike lepinguid, pidades silmas saatja huve, et kaup ilma kahjustusteta sihtpunkti jõuaks. Lepingute sõlmimisel on ekspedeerijal kohustus hinnata nende vajalikkust ja kasulikkust saatjale. Vajalikud lepingud sõlmib ekspedeerija üldjuhul enda nimel.^[141]

Ekspedeerijale tuleb saatja huvides sõlmitud lepingute täitmiseks anda vajalikku teavet ja juhiseid, kui saatja poolt juhtnöörid puuduvad, peab ekspedeerija need andma ise. Ekspedeerija võib lisaks veose korraldamisele ka veost ise vedada, sellisel juhul kohaldatakse veolepingu sätteid ulatuses, mil ekspedeerija vedu teostas.^[142]

Pakettreisileping

Pakettreisilepinguga kohustub ettevõtja (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees korraldama ühele või mitmele isikule (reisija) pakettreisi, teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu).^[143] Pakettreisi all tuleb mõista turismiseaduse^[144] tähenduses, mille kohaselt on pakettreis vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogum samaks reisiks, kui reisiteenuste kogumi on pannud kokku üks reisikorraldaja, sealhulgas reisija soovil või valikul, enne ühe lepingu sõlmimist kõikide reisiteenuste kohta.

Pakettreisiga võtab korraldaja kohustuse osutada reisijale vähemalt 24 tunni jooksul reisiteenuste kogum, mis peab sisaldama vähemalt kolme järgmist teenust: Veo-, majutus või muu teenus, mis ei ole veo- või majutusteenuse kõrvalteenus ja moodustab reisiteenuste olulise osa. Pooled on eelnevalt kokku leppinud fikseeritud tasu, pakettreisiga võib tegemist olla ka vähem kui 24 tunni jooksul osutatava reisiteenuste kogumiga, ent sel juhul peab see sisaldama ka majutust. Poolte kohustused on vastastikused, üks pool on kohustatud maksma tasu ja teine võimaldama pakettreisi. Käibes levinud pakettreisilepingud on näiteks "kõik hinnas" paketid Bulgaariasse ja Türki, mis sisaldab lennupileteid, majutust ning muid sihtkohas osutatavaid teenuseid – ekskursioonid, toitlustus jne.^[145]

Pakettreisileping on töövõtu tüüpi leping, mille sätteid kohaldatakse ka juhul, kui üksikute teenuste eest tasutakse eraldi. See võimaldab pakettreisilepingut sätete järgi kohaldada vastutust, saadavad teenused peavad moodustama paketi, kusjuures oluline ei ole, kas makstakse korraga terve paketi eest või eraldi teenuste ees, mis paketi moodustavad.^[146]

Enne pakettreisi algust võib reisija lepingust taganeda ega pea seda reisikorraldajale põhjendama. Reisikorraldaja kaotab taganemisel õiguse tasule, kuid siiski on tal õigus nõuda mõistliku hüvitist. Hüvituse suurus sõltub sellest, kui palju reisikorraldaja reisitasust maha arvates reisikorraldaja kulusid kokku hoidis ning sellest, mille reisikorraldaja võib reisiteenust teisiti kasutades omandada. Hüvitises võib ka lepingusõlmimisel kokkuleppida, mis võib olla protsendilise arvestusega. Kui reisikorraldaja rikub lepingut, on teisel poolel õigus kasutada kõiki võlaõigusseaduse^[3] üldosas nimetatud õiguskaitsevahendeid.

Hoiuleping ja laoleping

Hoiulepinguga kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama.^[147] Olemuselt ei ole tegemist tasulise lepinguga, sest asja hoidjal on õigus tasule siis, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib tasu maksmist eeldada. Sellisel juhul on tegemist vastastikuse lepinguga ning ühe poole kohustus on maksta tasu ja teise poole kohustus asja hoida. Kui tasu ei ole, siis on kohustused ainult ühel poolel – asja hoida. Hoiulepingu ese saab olla vaid vallasasi, seega ei saa hoiulepingu regulatsiooni tähenduses anda teisele isikule hoiule näiteks kinnistut. Kui üks isik annab teisele hoiule asendatavad asjad, siis ei kohustu pool tagastama mitte seda konkreetset asja, vaid samas vääringus, koguses ja kvaliteedis. Näiteks annab üks isik teisele hoiule koti vilja, sellisel juhul ei pea pool tagastama seda sama kotitäit vilja, kuid samas koguses ja kvaliteediga. Tagastamise tähtajas ja kohas lepivad pooled lepingus kokku.^[148]

Laoleping on hoiulepingu alaliik, millega majandus- või kutsetegevuses kohustub hoidja vallasasja hoidmisel ladustama ja säilitama, hoiuleandja aga kohustub selle eest maksma tasu.^[149] Leping on tasuline ja vastastikune, millest tõusetuvad kohustused mõlemale poolele. Laoleping on hoiulepingust spetsiifilisem ning laolepingu sätted on erinormideks hoiulepingu regulatsiooni ees. Laolepinguteenus ei pruugi olla poole põhitegevus, vaid selle võib sõlmida koos veo- või ekspedeerimislepinguga. Kui mingil põhjusel ei vasta sõlmitud leping laolepingu tunnustele, näiteks ei tegutse hoidja oma majandus- või kutsetegevuses, või üks pool võtab tasu, kohaldatakse hoiulepingu sätteid. Lao ega hoiulepingu sätteid ei kohaldata raha ega väärtpaberite hoidmisele.

Muu

Lisaks reguleerib lepinguõigus veksli ja tšekiga seotud regulatsiooni. Eraldi osa moodustavad kindlustuslepingud.

Viited

1. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 19.
2. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare "Tsiviilõiguse üldosa" Tallinn: Juura, 2012, lk 115.
3. Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
4. I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. "Võlaõigus I. Üldosa" Tallinn: Juura 2004, lk 93.
5. Võlaõigusseadus § 16 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
6. I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. "Võlaõigus I. Üldosa" Tallinn: Juura 2004, lk 98.
7. Võlaõigusseadus § 9 lg 2. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
8. I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. "Võlaõigus I. Üldosa" Tallinn: Juura 2004, lk 213.
9. Võlaõigusseadus § 101 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
10. Võlaõigusseadus § 208 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
11. Võlaõigusseadus § 389 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4
12. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 22.
13. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 24.
14. Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 6 lg 3. - RT I 1001, 35, 216; RT I, 30.01.2018,6.
15. (vt VÕS § 208 lg 4), P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 26.
16. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 113.
17. vt § 255 lg 1, võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
18. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 148.
19. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 149.
20. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 116.
21. Schlechtriem, P. "Võlaõigus. Eriosa". Kirjastus Juura, Õigusteabe AS. Tallinn 1995, lk 65.
22. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 258.
23. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 259.
24. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 123.
25. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus (RKTKo 3-2-1-119-09, p 14.
26. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 159.
27. vt VÕS § 271.
28. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 145.
29. RT I 1001, 35, 216; RT I, 30.01.2018,6.
30. Vt VÕS § 339 lg 1.
31. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 281.
32. Vt RKTKo 3-2-1-119-05, punk 12.
33. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 361.
34. Vt VÕS § 361 lg 1.
35. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 233.
36. RKTKo 3-2-1-21-06.
37. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, lk 312.
38. Vt VÕS § 368 lg 1.
39. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 253.
40. Autoriõiguse seadus.- RT I 1992, 49, 615;RT I, 27.11.2018,3.
41. Autoriõiguse seadus § 4 lg 3.- RT I 1992, 49, 615;RT I, 27.11.2018,3.
42. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 254.
43. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 255.
44. Võlaõigusseadus § 375 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
45. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 264.
46. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 266.
47. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 269.
48. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 270.
49. RKTKo 3-2-1-122-15, p 20.
50. Võlaõigusseadus § 396 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
51. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 277.
52. Tsiviilseadusiku üldosa seadus § 51 lg 1.- RT I 2002, 35, 216;RT I, 30.01.2018,6.
53. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 279.
54. RKTKo 3-2-1-186-13, p 23.
55. RKTKo 3-2-1-29-04, p 18.
56. Vt P. Kalamees, K. Lilleholt, K. Sein. Responsible lending in Estonian and Norwegian Law.- Journal of European Consumer and Market Law 2015 (1), lk 36-37.
57. RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
58. RKTKo 3-2-1-1-7, p 22.
59. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 291.
60. Võlaõigusseadus § 568. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
61. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 307.
62. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 308.
63. Võlaõigusseadus § 572 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
64. V. Kõve, M. Käerdi, K. Paal, T. Puri, U. Volens. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, lk 62.
65. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 309.
66. Võlaõigusseadus § 578. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
67. RKTKo 3-2-1-148-04, p 17.
68. RKTKo 3-2-1-124-12, p 18, 3-2-1-175, p 17.
69. RKTKo 3-2-1-40-10, p 12, 3-2-1-118-10, p 13 ning 3-2-1-25-15, p 13.
70. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 313.
71. RKTKo 3-2-1-44-08, p 16.
72. Tsiviilkohtumenetluse seadustik.- RT I 2005, 26, 197; RT I 26.06.2017,52.
73. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 315.
74. Võlaõigusseadus § 580 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
75. RKTKo 3-2-1-69-12, p 15.
76. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 318.
77. RKTKo 3-2-1-52-10, p 14.
78. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 319.
79. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 320.
80. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 326.
81. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 329.
82. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 329-330.
83. Võlaõigusseadus § 619 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
84. Võlaõigusseadus § 620. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
85. Võlaõigusseadus § 621. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
86. Võlaõigusseadus § 621 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
87. RKTKO 3-2-1-180-08, p 12.
88. RKTKo 3-2-1-143-09, p 12.
89. RKTKo 3-2-1-116-16, p 67.
90. Töölepinguseadus.- RT I 2009, 5, 35; RT I, 10.01.2019, 20.
91. RT I 2009, 5, 35; RT I, 10.01.2019, 20.
92. RKTKo 3-2-1-7-09.
93. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 335.
94. Võlaõigusseadus § 635 lg 1 . - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
95. Võlaõigusseadus § 635 lg 4. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
96. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44/EÜ, 25 mai 1999.
97. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 351.
98. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 352.
99. RKTKo 3-2-1-24-16. p 11.
100. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 355.
101. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 356.
102. RKTKo 3-2-1-102-14, p 20.
103. RKTKo 3-2-1-72-15, p 9-10.
104. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 361.
105. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 409.
106. Võlaõigusseadus § 658. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
107. RKTKo 3-2-1-123-13, p 18.
108. Võlaõigusseadus § 660 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
109. Võlaõigusseadus § 663. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
110. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 416.
111. Võlaõigusseadus § 670. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
112. Võlaõigusseadus § 6760. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
113. Võlaõigusseadus § 673. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
114. Võlaõigusseadus § 674. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
115. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 424.
116. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 425.
117. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 431.
118. Võlaõigusseadus § 693 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
119. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 433.
120. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 439.
121. RKTKo-3-2-1-26-15, p 10.
122. Võlaõigusseadus § 703. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
123. RKTKo 3-2-1-30-14. p 25.
124. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 444.
125. RKTKo 3-2-1-30-14. p 26.
126. Võlaõigusseadus § 709 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
127. Võlaõigusseadus § 709. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
128. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 449-451.
129. Võlaõigusseadus § 758 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
130. vt RKTKo 3-1-1-46-06
131. L. Oha. "Tervishoiuteenuse osutaja tsiviilõiguslik vastutus" Magistritöö. 2013. Tallinn, lk 4.
132. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 460.
133. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 462.
134. Vt Võlaõigusseadus § 775 lg 3. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.-
135. Kaubandusliku meresõidu seadus.- RT I 2002, 55, 345; RT I, 12.12.2018, 42.
136. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 483.
137. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 493.
138. Võlaõigusseadus § 824 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
139. Võlaõigusseadus § 854 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
140. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 504.
141. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 506.
142. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 507.
143. Võlaõigusseadus § 866 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
144. RT I, 12.12.2018, 72; RT I 2000, 95, 607.
145. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 511.
146. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 512.
147. Võlaõigusseadus § 883 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.
148. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. "Lepinguõigus" Tallinn: Juura 2017, lk 522.
149. Võlaõigusseadus § 897 lg 1. - RT I 2001, 81, 487; RT I, 22.03.2018, 4.

Välislingid

• Võlaõigusseadus
• Autoriõiguse seadus
• Turismiseadus
• Tsiviilseadustiku üldosa seadus
• Laura Oha. "Tervishoiuteenuse osutaja tsiviilõiguslik vastutus". Magistritöö. Tartu 2013