Lembit Tolli (17. detsember 1927 Tiilima – 9. oktoober 2013) oli eesti skulptor.
Ta õppis aastatel 1935–1941 Paadrema algkoolis ja aastatel 1941–1947 Lihula Keskkoolis. Ta astus aastal 1947 Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, lõpetas aastal 1953 skulptorina Eesti Riikliku Kunstiinstituudi.[1]
Ta töötas aastatel 1946–1947 Saastna algkoolis õpetajana. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist töötas ta ERKIs õppejõuna, aastast 1983 dotsendina, ta oli aastatel 1991–1995 üldskulptuuri kateedri juhataja ning aastatel 1980–1990 kujutavate kunstide osakonna dekaanina.
Lembit Tolli on osalenud mitmete monumentide loomisel. Tema loodud on reljeefid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monumendil Kadriorus (1958, skulptorid Martin Saks ja Endel Taniloo) ja Jääretke obeliskil Maarjamäel (1960). 1960. aastate skulptuuriklassikasse kuulub Lembit Tolli „Saarepiiga“ (1968). 1960. aastatel oli ta haaratud abstraktsetest otsingutest, mille iseloomulik näide on keevitatud raudskulptuur „Objekt“ (1967).[2]
Viimastel elukümnenditel köitis teda ajupuust skulptuuride loomine. Ka abikaasa Vive Tolli on oma graafikas inspiratsiooni saanud Lembit Tolli ajupuuskulptuuridest.[2]
Isiklikku
Tema abikaasa oli graafik Vive Tolli, tütar on teatrikunstnik Tuulikki Tolli.
Viited
Kirjandus
- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996
Välislingid
