Laimonis Kamara (4. veebruar 1934 – 15. juuli 1983) oli läti luuletaja ja tõlkija.
Laimonis Kamara oli pärit läti-eesti segaperekonnast.
Ta töötas alates 1948. aastast postiljonina, ekskursioonijuhina ja Läti Raadio kirjandussaadete toimetajana. Seejärel oli vabakutseline literaat.
Lõpetas 1959. aastal Riia 8. Töölisnoorte Keskkooli, õppis aastatel 1959–1967 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust.
Avaldas läti keeles luulekogud "Iepinumi" ("Põimingud", 1977) ja "7x7" (1985). Samuti avaldas läti keeles kolm lasteraamatut.
Laimonis Kamara tõlkis eesti keelest läti keelde ligikaudu neljakümne eesti luuletaja ja kirjaniku loomingut. Muuhulgas koostas ja tõlkis ta 1960. aastate 23 eesti luuletaja antoloogia "Cilvēki krastā" ("Inimesed rannikul", 1970).
Laimonis Kamara tõlkis läti keelde ka soome ja ungari keelest.[1]
Tunnustus
Viited
- ↑ Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk. 174
Kirjandus
- Hannes Korjus "Lätimaal eestlasi otsimas", kirjastus Kadmirell, 2011, lk 149–153
