Lagunemine on millegi jagunemine väiksemateks osadeks.
Näiteks mikromaailma vaadeldes, võime tõdeda keemiliste ainetemolekulide lagunemist väiksemateks aineosadeks, väiksemateks molekulideks või aatomiteks. Aatomid on üldjuhul väga stabiilsed, aga kui nad puutuvad kokku piisavalt suure energiaga, saavad ka aatomid osadeks jaguneda, laguneda. Veelgi stabiilsemad on suurema osa keemiliste elementideisotoopideaatomite tuumad. Ometi võivad laguneda ka nemad. Kaasaegse teaduslikumaailmapildi järgi ei saa aga lagunemine toimuda lõputult. Osakesed ei saa laguneda väiksemaks kui elementaarosakesed, kaasaegse teadusliku maailmapildi alusena esindab seda osakestefüüsika standardmudel. Energiatkandvad või fundamentaalseid vastastikmõjusid vahendavad energiaosakesed on piiratud kvantitatiivse suurusega, Universumis väikseima veel tähendust omava suurusega - Plancki konstandiga. Samuti teeb osakeste lagunemise võimatuks elektrilaengu jäävuse seadus. Osakesed, millel on elektrilaeng ei saa laguneda väiksemaks kui on elementaarlaengu suurus. (Kvarkidel võib olla küll 1-st väiksem laeng, kuid kvargid ei saa eraldi, üksikult eksisteerida. Nad moodustavad ikka koos teistega tervikuid, mille laeng on 1 või siis kogu hadroni peale kokku 0).
Kõik mis on tekkinud, sündinud võib laguneda ja tõenäoliselt mingi aja jooksul ka laguneb. Küsimus lagunemisest taandub küsimusele ajast. Kui pika aja jooksul midagi vaatleme. Seda, kas kunagi, juhul kui "lõppeb" meie universumi eksistents, võivad laguneda ka meile igaveste ja kindlatena tunduvad loodusseadused...neid kirjeldada aitavad matemaatika, füüsikaloogilised tõdemused ise, me keegi ei tea. See on pigem usu, filosoofia küsimus.
