Laatre ristimänd ehk Rampe ristipettai (ka Ristipettai, Ristipettäi) oli ristipuu (harilik mänd) Valgamaal Rampe külas.
Tegu oli teadaolevalt vanima ristipuuga kogu Eestis, mille kohta on teateid kirjalikes allikates alates 19.–20. sajandi vahetusest.[1]Matthias Johann Eisen vahendab raamatus "Esivanemate ohverdamised" puu kohta teadet:
Laatres kasvab kirikutee ääres suur pedajas, koor rista täis lõigatud. Surnut pedajast mööda viies lõigati vanasti ikka rist pedaja koore sisse, kodukäija kojutulemise takistamiseks.[2]
Puu kasvas Laatre kalmistust paari kilomeetri kaugusel. Hiljemalt 1998. aastaks oli ta kuivanud.[3] Hendrik Relve mõõtis 1998. aastal Laatre ristimänni kõrguseks 27 meetrit ja tüve rinnasümbermõõduks 226 sentimeetrit.[1] Dendrokronoloog Alar Läänelaid hindas puu vanuseks 239 või 240 aastat, tema hinnangul tärkas mänd seemnest 1752. aastal.[1]
Laatre ristimänni koorde ja tüvve on aastakümnete jooksul lõigatud arvatavalt tuhatkond ristimärki, kuid puud ähvardas selle kasvukohas ümberkukkumine.[4] Puusse lõigatud ristide arvu on täpselt võimatu kindlaks teha, kuid männi tüvi oli neid tihedalt täis umbes kolme meetri kõrguseni. Puu kännu juurest on leitud tsaariaegseid münte, mida on selle juurde andideks viidud.[1]
Viimane rist lõigati puusse 2010. aasta 20. juulil 68aastaseks elanud Aino Sildniku mälestuseks.[1] Marju Kõivupuu 1995. aastal kogutud teate järgi roniti risti lõikamiseks puu tüvele toetatud redelit pidi kõrgemale ning tehti rist noa ja peitliga, informandi isa selgitusel tehtud seda selleks, et "surnu ei saa koju tagasi tulla siis".[1]
2014. aastal võeti puu maha.[5] 2016. aastal paigutati puu tüvi konserveerituna Eesti Rahva Muuseumi.[4] Puud säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis kohalike elanike soovil.[1]
Pärast vana Laatre ristimänni mahavõtmist on kohalikud hakanud lõikama riste lahkunute mälestuseks endise ristimänni läheduses kasvavale asuvale elavale puule, millest on saanud vana Laatre ristimänni järeltulija.[1]
Viited
↑ 1,01,11,21,31,41,51,61,7Marju Kõivupuu. Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni. Tallinn: Tänapäev 2023, lk 312–313.
