|
See artikkel on Sangaste kihelkonna mõisast; Põhja-Ruhja kihelkonna mõisa kohta vaata artiklit Laatre mõis (Ruhja).
|
Laatre mõis (saksa keeles Fölk) oli rüütlimõis Sangaste kihelkonnas Tartumaal[1].
Vene-Poola sõja (1562–1582) järel Poola kuningas Stefan Batory andis suurema osa Tartu piiskopkonna Kärkna kloostri Kärkna abtkonna mõisatest kloostri maaalal kuninglikkudele majandusmõisatele, nende hulgas ka Conrad Taube[2] mõisad, Uniküla, Lätiküla (Lettenküll) ühes Pextega, Morajerwe[3] ja Morajerwe Jorikas'ega, Tammepee ja Luua mõisa. Tasuks selle eest andis kuningas Stefan Batory 28. veebruaril 1585 Conrad Taube'le, kes oli Võnnu vojevoodkonna „veinikallaja" (der Mundschenk), Laatre mõisa ühes Wainkkatz'i, Tõlliste, Mõisamaa, Uniküla, Hastikuse, Rama, Herru ja Bella küladega[4].Conrad Taube ehitas 6. juunil 1594. aastal tänutäheks oma mõisa tagasisaamise eest, endise katoliku kiriku asemele uue Laatre kiriku[5]
Conrad Taube tütar Elisabeth andis Laatre, Tõlliste, Uniküla ja oma vanaisa Kiuma mõisa, millised olid saadud 8. juunil 1608 Poola kuningas Sigismund III Vasalt ja kuningas Gustav II Adolfi poolt 19. septembril 1625, oma mehele, maanõunik, õuekohtuassessor ja kotkalipu rüütel Fabian Plater'ile, millise toimingu kuningas ustav II Adolf Bauskas 19. septembril 1625 ja kuninganna Kristiina 30 septembril ja 2. oktoobril 1646 kinnitas.
Elisabeth Plater pärandas mõisa oma pojale, ritmeister Fabian Plater'ile, kes pärandusjagamisel 20. oktoobril 1663 võttis enesele Laatre, Tõlliste, Kioma ja Valgjärve mõisad. Tema poeg. Rootsi oberst-leitnant Caspar Plater, kes Laatre oli päranduseks saanud, müüs selle 21. veebruaril 1727. aastal 12.360 Albertustaalri eest assessor Georg von Rennenkampff'ile, jättes aga enesele ja oma tütre Luise mehele, maanõunik parun Johann Gustav Budbergile väljaostuõiguse, kes seda ka kasutas ja mõisa 17. juunil 1728 omandas. Aastal 1752 müüs ta selle 20.000 albertustaalrieest oma väimehele Johann Plater'ile. kes 16. veebruaril 1759. aastal selle 50.000 taalri ja 100 dukati eest leitnant Ernst Johann Henn'ile andis, kellelt mõisa ostis Gerald Johann Plateri vend, Carl Magnus von Plater.
Carl Magnus von Plateri surma järel 1771 päris mõisa tema poeg, maakonnamarssal Hans Reinhold von Plater. 1790. aastal ostis Laatre konkursilt pärastine distriktdirektor Friedrich Wilhelm von Meiners[6], kellele see 26. märtsil 1795 kinnitati Liivimaa öuekohtu otsusel. 23. oktoobril 1836 sai Laatre viimase pärijale. Tema poeg Georg Ernst von Meiners'i surma järel leppisid tema lesk Maria, sündinud von Gersdorff ja tema lapsed (sillakohtu-adjunkt Friedrich von Merners ja tema õde majori- ja paruniproua Juhanna Schoultz) 6. mail 1841, et Laatre mõisa sai Friedrich von Meiners, kes selle 23. aprilli! 1853 pantis kapten ja rüütel parun Robert Carl Emil Engelhardtile 3 aasta peale, ning müüs temale ära, pärast seda kui pandileping 20. märtsil 1856 tühistati, 23. märtsil 1866 sama summa eest, kelle nimele Laatre 21. oktoobril 1857 ka kanti.
1878. aastal müüs Robert Karl Emil von Engelhardt Laatre mõisa 262 600 hõberubla eest Bernhard Georg Viktor von Strykile, kes 1892. aastal kinkis mõisa Oskar Eduard Robert von Strykile, kes oli ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik.
Viited
- ↑ http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 23.01.2016)
- ↑ Conrad Taube, a.d.H. Folk, www.geni.com
- ↑ Kitseküla, www.eki.ee
- ↑ Muistsed külad ja läänid., Postimees (1886-1944), nr. 16, 17 jaanuar 1928
- ↑ Taimi Käos, Laatre püha Laurentsiuse luteri kirik, Postimees, 18. august 2007
- ↑ Laatre mõis (Sangaste khk), Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register
Välislingid
