1997. aasta detsembris toimus JaapanisKyōto linnas riikidevaheline suurkohtumine, kus kolmandal konverentsil võeti vastu Kyōto protokoll.
Protokoll jõustub, kui selle on ratifitseerinud nii palju riike, et nende summaarne süsinikdioksiidi emissioon ületab 55% kogu maailma süsinikdioksiidi emissioonist[viide?].
Eesti
Eesti ühines Kyōto protokolliga 17. novembril1998. Eestil tuleb ajavahemikus 2008–2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada võrreldes 1990. aastaga 8%.
Protokoll seab ka muid riigisiseseid kohustusi. Olulisimaid neist:
regulaarne aruandlus kasvuhoonegaaside tegelike emissioonide, nende tulevikutrendide, riigis rakendatud ja kavandatavate meetmete jms osas;
aastaks 2007 tuleb luua riiklik süsteem kasvuhoonegaaside antropogeensete heitmete ning nende neeldumise jälgimiseks ja hindamiseks;
tuleb välja töötada riiklik kliimamuutuste strateegia ja tegevuskava;
valmistuda rahvusvaheliseks koostööks;
kohustuste täitmine eeldab ekspertide palkamist, väljaõpet ning vajalike struktuuride loomist või olemasolevate ümberkohandamist.
Venemaa toodab 17% kogu maailma kasvuhoonegaasidest ning on protokolli edukuse võti pärast seda, kui USA 2001. aastal protokollis osalemisest loobus.
Kasvuhooneefekti tekitavate gaaside atmosfääri paiskamist piirav rahvusvaheline Kyōto protokoll asub ülemaailmselt jõusse 90 päeva pärast selle ratifitseerimisprotseduuri lõppemist Moskvas.
Kasvuhoonegaaside saaste hulk ei tohi olla suurem kui oli seda 1990. aastal – see oli aeg, mil NSV Liidutööstus saastas tugevasti loodust. Seega Venemaale lepingu täitmine probleeme ei tohiks valmistada ja tänu valitud tingimustele on idanaabritel (nagu ka Eestil) avanemas võimalus teenida sadu miljoneid või lausa miljardeid, müües Lääne firmadele saastekvoote.
USA
USA, olles maailma suurim saastaja 36 protsendiga, ei ole nõustutud lepet ratifitseerima. Washingtoni hinnangul on selle täitmine liiga kallis ja protokolli ei kuulu arengumaad, mis on aga USA arvates ebaõiglane.
