Kuivsilo

Kuivsilo on Silo, mis on säilitatud väiksema niiskusesisaldusega kui tavapärane silo. Tavaliselt valmistatakse kuivsilo rohumaa kultuuridest näiteks, erinevad ristik-ud (Trifolium L.), lutsern (Medicago) ja erinevad kõrrelised: timut (Phleum), aruhein (Festuca). Tavaliselt hea silo kuivaines ei tohiks toorkiudu olla üle 30-35%, aga kuivsilo puhul on see 40-60%. Tavasilo ja kuivsilo vahe on peamiselt kuivainesisaldus.

Tootmine

Kuivsilo on suhkrurikas loomasööt, mida valmistatakse haljasmassi närvutamise teel. Haljasmassi kuivatatakse 1–2 päeva, kuni saavutatakse kuivainesisaldus 40–60%.^[1] Kuivsilo kääritamine on vähem intensiivne kui tavalise silo puhul, mistõttu säilivad söödas suhkrud paremini ja sööt on vähem hapu (pH 5–5,5). Kuivsilo tootmiseks ei ole vaja ideaalset ilma, mistõttu on see protsess paindlikum ja annab kvaliteetset, loomadele sobivamat sööta.

Tehnoloogia

Kuivsilo tootmine on sarnase tehnoloogiaga nagu tavasilo, kuid mõningate oluliste erinevustega. Protsess algab haljasmassi niitmisega, mille järel võib vajadusel toimuda kaarutamine, et kiirendada närvutamist (kuigi see toob kaasa lisakulusid). Pärast piisavat närvutamist kogutakse haljasmass vaaludesse. Seejärel toimub kohe kuivsilo hekseldamine või pressimine rullidesse. Valmistatud kuivsilo toimetatakse farmi kas rullidena või hekseldatud massina. Hekseldatud massi puhul ladustatakse siloauku edasiseks säilitamiseks.