Jan Vermeer van Delfti maalil "Tüdruk veiniklaasiga" on punane kleit maalitud valdavalt pliivalget ja kinaveri kasutadaes, kuid kuival värvipinnal on krapplakiga antud punasele toonile säravust
Värvainete indeksis kannab krapplakk tähiseid NR 9 (Natural Red 9) ja 75330 ning 75420.
Omadused
Krapplakk on vähese katvusega laseeriv pigment, selle värvus varieerub roosast erepunaseni ja punakasvioletseni. Heledad toonid on vähem valguskindlad, pleekides päikesevalguses paari kuuga, kuid tumedamad toonid on stabiilsemad. Alisariin on valguskindlam ühend kui purpuriin. Krapitaimest valmistatud, loodusliku purpuriini sisaldusega krapplakk pleegib valguse käes kergesti, kuid kui purpuriin pigmendist eemaldada, paraneb värvi valguskindlus[1].
Kõik krapplakis sisalduvad värvivad ained on keemiliselt vähestabiilsed. Krapplakki ei saa kasutada freskotehnikas, sest lubja aluselises keskkonnas värvaine laguneb[2]. Krapplakk nõuab suurt sideaine sisaldust, vähemalt 70 protsenti mahust, kuivab halvasti ja kasutamisel segatakse see esmalt linaseemneõliga ning stabiliseeritakse dammaravaigu lisamisega[2].
Krapplaki segamine pliivalgega hoiab ära pliivalge pragunemise[1]. Krapplakil on tendents aja jooksul teistest pigmentidest "läbi kasvada", seetõttu tuleb seda segamisel kasutada kasinalt ja ettevaatlikult[3].
Ajaloost
Krapitaimest saadav punane värv on üks püsivamaid taimseid värvaineid. Juba Vana-Egiptuses kasutati seda tekstiili värvimiseks ja kasutatakse tänapäevani. Alates 13. sajandist kasvatati punavärvikut Euroopas laialdaselt tekstiilivärvaineks, kuid selle kasutamist keskaegses või renessansiaegses maalikunstis pole tuvastatud[4].
Metalli oksiididega ja ka metallisooladega, nagu alumiiniumi- või tsingisoolad, moodustab krapi värvaine ereda punase värvusega kompleksühendeid, mida pigmendina tuntakse krapplaki nime all[5]. Ühendite värvus lillakasroosast kuni sooja punaseni sõltub ühendi koostisest ja valmistamisviisist[6]. 1804. aastal leiutas inglise värvitootja George Field punavärviku värvi maarjajääga töötlemise protsessi, mille tulemusena vesilahustuv krapiekstrakt muutus tahkeks lahustumatuks pigmendiks. See võimaldas kasutada krapplakki püsivama pigmendina maalimisvärvides[7]. Looduslikul krapil baseeruvad krapplakid olid maalipigmentidena populaarseimad kunstnike seas 19. sajandil[8].
1826. aastal avastas prantsuse keemik Pierre-Jean Robiquet krapijuurest saadavas värvis kahe värvaine alisariini ja purpuriini olemasolu. Alisariin sai esimeseks looduslikuks värvaineks, millele sünteesiti asendaja. Tehisliku alisariini sünteesisid 1868. aastal saksa keemikud Karl Graebe ja Karl Lieberman, leides viisi, kuidas seda toota antratseenist. Umbes samal ajal avastas alisariini sünteesi sõltumatult inglise keemik William Perkin. Saksa keemikute leiutis patenteeriti vaid päev varem[2].
Pärast sünteetilise alisariini leiutamist hääbus punavärviku kasvatamine põldudel värvaineks peaaegu täiesti[4].
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2020. Vaadatud 22. jaanuaril 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2020. Vaadatud 22. jaanuaril 2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
