Koivaliinas on raamatukogu.[2] Seal asuvad Gaismase, Gaujiena ja Gaujienas pamatskola bussipeatus.[3]
Ajalugu
Koivaliina 900. aastapäeva mälestuskivi
Koivaliinat on kirjalikult esmamainitud (Очела) 1111. aastasse, mille all Novgorodi kroonikas on juttu vürst Mstislavi sõjaretkest. Varajased riiklikud moodustised Põhja-Vidzemes olid Tālava ja Atzele-maa. Viimase lääneosas asus vana latgalite, liivlaste ja eestlaste asula, mille nimi oli samuti Atzele.
Põhjasõja tulemusena sai piirkonnast Vene keisririigi osa. 1720. aastatel renditi mõis Johann von Wulffile, kuid 1745 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Koivalinna mõisa Holsteiniõuemarssalile parun Bernhard Reinhold von Delwigile (1711–1770). Aastal 1780 päris mõisa marssali poeg Karl Gustav Delwig, kes 1784 müüs selle Heinrich von Rautenfeldile. Viimast on mäletatud talupoegade vastu julma mõisnikuna. Aastal 1818 ostis mõisa ära üks Vidzeme rikkamatest parunitest Adolf von Wulff. Talle kuulus üle 40 mõisa (Cesvaine, Aumeisteri, Alsviķi, Ādami, Aizkuja, Lode jt mõisad) ning peale selle rentis ta mitut mõisat riigilt. Koivaliina jäi Wulffide suguvõsa kätte sajaks aastaks. Selle ajaga ehitati üle 15 hoone ja kujundati park. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulffilt.
Atsele/Koivaliina mõisahäärber, mis asub II eeslinnuse lõunaküljel või selle vallikraavis. Klassitsistlikus stiilis mõisakompleksi peahoone on üks suursugusemaid Lätis.
Gaujiena mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Selle keskosa asub 18. sajandi lõpus lammutatud keskaegse kindluse eellinna territooriumil.
Pargis on Koivaliina lossivaremed. Koiva kõrgele kaldale ehitati aastatel 1236–1238ordulinnus, mis oli üks väiksematest kindlustatud lossidest Liivimaal ja üks vanematest Läti alal. Legendi järgi aeti lossimüüri ehitusele kokku kogu ümbruskonna rahvas, sealhulgas, naised, raugad ja lapsed, kui nad ainult jaksasid seitsme naela raskust kivi tõsta. Alguses ei tahtnud ehitus kuidagi edeneda, sest mis päeval ehitati, see öösel lammutati. Viimaks anti nõu, et tuleb elus inimene lossimüüri kinni müürida. Siis juhtus, et õde-venda Jānis ja Grietiņa tulid Dārta mõisast seda imetööd vaatama. Nad joodeti täis ja müüriti sisse. Kolm päeva oli kuulda laste kõlatut häält.
Linnuse siseõu
Liivi sõja ajal 1558 vallutasid linnuse venelased, kes hävitasid linnakese ja osa linnusest. Aastal 1560, kui linnus teist korda vallutati, hävitati see täielikult. Aastal 1600 linnus taastati. Nüüd vallutasid selle rootslased, 1602 õnnestus poolakatel see tagasi vallutada.
Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal. Venelaste leer olnud teisel pool Koivat Cara (Cavara) mäel. Rootslased olevat näinud, et ei suuda linnust kaitsta, ja olevat saatnud keiser Peetri enda juurde saadiku kirjaga, et linnus alistub lahinguta. Saadik jõudnud millegipärast kohale alles siis, kui linnus oli juba suurtükkidega puruks lastud.
Pärast purustamist kasutati linnust ehitusmaterjali hankimise kohana, kuid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses rajati selle ümbrusse park, kuhu romantilised varemed hästi sobisid.
Lossist olevat välja läinud kaks maa-alust käiku – üks Koiva alt läbi, teine Rāte pallu (Rātes sils). Lossimäe sisse olevat peidetud rahakirst, mida valvavat must koerake. Ka nõukogude ajal olevat parteijuhid peidetud varandust otsinud.
Kirik
Koivalinna luteri kirik, mis ehitati 1892, lasti 1944 õhku. Praegu ehitatakse selle vundamendile M. Ģelžsi projekti järgi uut kirikut. Kirikumäelt (Baznīckalns) avaneb suurepärane vaade Koiva orule.
Mācītājmuiža (Koivaliina kirikumõis)
Teel Zvārtavasse on Koivvaliina kirikumõis (17. sajandi 2. pool ja 18. sajandi keskpaik). Selle peahoone Mācītājmāja on üks vanemaid puithooneid Gaujiena vallas: ta on ehitatud Kaķīškalnsi mäele 1761. aastal. Palkseinte külge on naelutatud lauad. Mācītājmājas on 10 tuba ja 2 kööki. Kõige suurem tuba on külalistesaal, kus pärast Koivaliina kiriku õhkulaskmist (1944) toimuvad jumalateenistused. Selles majas suri kirjanik Apsīšu Jēkabs.
Jāzeps Vītolsi maja
1922. aastal kinkis Läti valitsus helilooja Jāzeps Vītolsile Gaujiena mõisapargis asuva endise õllepruulija maja (1890), tiigi, pool mõisaaeda ja väikese põllumaa (hiljem liideti omandiga Lauvasmute allikas). Helilooja ja tema abikaasa Annija Vītola panid majale nimeks Anniņas. Nad käisid seal suvitamas ning sageli ka pühi veetmas.
Meenutuseks reisist Tšehhi mägedesse ja helilooja 80. sünnipäevaks ehitati aeda palkmaja "Dārza māja" 'aiamaja', mis meenutab tšehhi jahimeeste onne. Aiamaja valmis lõplikult 1943. Uues majas nad elada ei jõudnud, vaid ainult puhkasid seal vahetevahel jalutuskäikudel. Maja vundamendi edelanurka on müüritud 12 mäekristalli ja ürik, kus on öeldud, kes ja millal maja ehitas.
1944. aasta sügisel pidid Vītolsid Lätist lahkuma. 1961. aastal sisustati majja Jāzeps Vītolsi majamuuseum, milles eksponeeritakse tema töötuba. Aprillis 1988 oli seal tulekahju, milles enamik eksponaate sai kahjustada. Praegu on muuseum jälle avatud. Palju eksponaate on annetanud helilooja abikaasa õelapsed.
Lähedusse on püstitatud marmorrist, mis on toodud Jāzeps Vītolsi viimsest puhkepaigast Lübeckist.
Alates 1988. aastast peetakse Gaujienas iga aasta juulis Jāzeps Vītolsi laulupäeva, kuhu kogunevad koorid kogu Lätist.
Gaujienas ja selle ümbruses on dolomiidipaljandeid, kaldaastanguid ning maa alla kaduv jõgi (läti keeles ūdensrijējs 'veeõgard') ning luuletaja Ojārs Vācietise lapsepõlvemaa.
Looduskaitsealune dolomiidipaljand asub Koiva oru nõlval endises Anniņi kivimurrus. Seal paljandub 4 meetri kõrguse ja 20 meetri pikkuse seinana Pļaviņase lademe dolomiit, osaliselt ka mergel. Sealses dolokivis on ohtralt kivistunud brahhiopoode, aastal 1834 kirjeldati seal ka uus käsijalgsete liik Ripidiorhynchus livonicus (Buch, 1834). [4]
Looduskaitse all on veel kaks Koivaliina männikus kasvavat 25 m kõrgust mändi, Koivallina pargis kasvav pärn ümbermõõduga 3,25 m ja selle lähistel kasvav saar.[5]
