Kodanikupalk ehk kodanikuraha ehk tingimusteta põhisissetulek (inglise keelesunconditional basic income) on tavapärase sotsiaaltoetuste süsteemi alternatiiv, mille puhul makstakse kõigile kodanikele riigi poolt regulaarselt põhivajadusi katvat maksuvaba toetust, kusjuures selle määr ei sõltu inimese muudest tuludest. Eestis on seda nimetatud ka rahvastipendiumiks[1]. Mõnikord on kasutatud mõistet "kopteriraha"[2], kuid selle all mõeldakse üldiselt keskpanga emissiooni otse kodanikele[3]. Kodanikupalga tehniline ja korralduslik alternatiiv on negatiivne tulumaks. mis tagab sarnaste parameetrite korral[4] inimesele sama suure netotulu ja maksukoormuse ning riigile sama suure maksutulu.
Tingimusteta põhisissetuleku ideed on esimest korda käsitlenud Thomas Paine 1795. aastal ilmunud raamatus "Agrarian Justice".
Põhisissetuleku idee on erinevates vormides olnud aruteluaineks paljudes riikides. Juba 1920. aastatel räägiti Austraalias, Suurbritannias, Kanadas ja Uus-Meremaal "sotsiaalsest krediidist" (Social Credit). Ameerika Ühendriikides on räägitud "põhisissetuleku garantiist" (Basic Income Guarantee, BIG), Namiibias "põhisissetuleku toetusest" (Basic Income Grant, BIG), Nõukogude Liidus "tagatud miinimumist" (гарантированный минимум) ning saksakeelsetes maades sotsiaalsetest dividendidest (Sozialdividende) ja "ellujäämisrahast" (Existenzgeld). Seda on nimetatud ka "kodanikurahaks" (Bürgergeld), kuid alates 2022. aastast kannab seda nime Saksamaa peamine toimetuleku tagamise mehhanism. [5]
Euroopa kodanikualgatus tingimusteta põhisissetuleku kehtestamiseks
2013–2014
Euroopa kodanikualgatus tingimusteta põhisissetuleku kehtestamiseks on Austria, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Hollandi, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriigi kodanikke ühendava Töötavate Euroopa Kodanike Komitee initsiatiiv, millega palutakse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 156 Euroopa Komisjonil edendada liikmesriikide koostööd, mille eesmärk on teha kindlaks, milliseid võimalusi annab tingimusteta põhisissetulek (Unconditional Basic Income, UBI) liikmesriikidele oma sotsiaalkindlustussüsteemi paremaks muutmiseks. Kodanikualgatus registreeriti 14. jaanuaril 2013, toetusavalduste kogumine lõppes 14. jaanuaril 2014. Nõutavat miljonit toetusavaldust kokku ei saadud, kuid mitmes riigis (sealhulgas Eestis) ületas toetusavalduste arv rahvusliku kvoodi.
Pärast Euroopa kodanikualgatuste uute reeglite[6] jõustumist kutsuti ellu teine tingimusteta põhisissetulekualane Euroopa kodanikualgatus, mis taotleb tingimusteta põhisissetulekute kasutuselevõttu kogu Euroopa Liidus. Mitmuse vormiga tahavad läbiviijad rõhutada, et iga liikmesriik saab kehtestada oma põhisissetuleku endale sobiva mudeli järgi, kuna Brüsseli pädevus piirdub protsessi algatamisega ning asjakohaste majanduspoliitiliste üldsuniste vastuvõtmisega. Esialgsete plaanide kohaselt oleks allkirjakampaania pidanud algama 9. mail 2020 (Euroopa päeval), kuid koroonapandeemia tõttu lükati kampaania algus sügisesse. Toetusavalduste kogumine algas 25. septembril 2020. Esialgne lõpukuupäev oli 25. september 2021, kuid seoses koroonapandeemiaga lükkas Euroopa Komisjon mitmete algatuste lõpukuupäevi korduvalt kolme kuu võrra edasi. Viimati määratud uus lõpukuupäev on 25. juuni 2022.
Veidi aega pärast koroonaviiruse massilise leviku algust kasvas kogu maailmas hüppeliselt huvi kodanikupalga vastu. Nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas alustati allkirjade kogumist petitsioonidele ning avalike kirjade saatmist riigijuhtidele ettepanekutega kehtestada kiiremas korras kodanikupalk kui parim ennetusmeede üleilmse karantiini halvimate tagajärgede vastu. Euroopa Liidu sellekohane petitsioon portaalis wemove.eu[7] kogus esimese nädalaga üle 125 tuhande toetusavalduse.
Esimese riigina maailmas võtsid kodanikupalga tunnustega abipaketi vastu Ameerika Ühendriigid. Iga täiskasvanu, kelle eelmise aasta sissetulek oli kuni 75 000 dollarit, sai riigilt 1200 dollarine tulumaksutagastuse avanssi, aastatulude suurenedes see summa vähenes 5 dollari võrra iga 100 dollari kohta. Iga alaealine sai 500 dollarit.
Kodanikupalgaga seotud algatused ja arutelud Eestis
Teadaolevalt esimene avalik üleskutse kaaluda kodanikupalga kehtestamist Eestis ilmus 2003. aastal. Ege Hirv pakkus tookord selle suuruseks 2000 krooni kuus[8]. Kuus aastat hiljem propageeris Ahti Mänd ideed 8000-kroonisest kodanikupalgast Eesti Vabariigi kodanikele. Samal ajal võttis idee sarnaselt aatekaaslastega mujal maailmas omaks Erakond Eestimaa Rohelised ning tõi kodanikupalga küsimuse 2011. aasta riigikogu valimistele.
Kodanikupalga idee muutus tõsisemaks kõneaineks 2013. aasta sügisel, kui sai teatavaks, et Šveitsi aktivistid kogusid vajaliku arvu toetusallkirju tõstatamaks küsimuse kodanikupalga kehtestamisest referendumil (toimus juunis 2016). Samal ajal koguti toetusavaldusi ka Euroopa kodanikualgatusele põhisissetuleku kehtestamiseks ning vaatamata eestikeelse teavituskampaania hilisele algusele ja lühikesele ajale (u 2 kuud) olid eestlased ühed edukamad toetuseavaldajad.
Vaatamata negatiivsele tulemusele andis Šveitsi referendum aruteludele kodanikupalga üle ainult hoogu. Muu hulgas oli see üheks teemaks Äripäeva arvamusartiklite konkursil "Edukas Eesti". Mihkel Kunnus pakkus välja, et kodanikupalk võiks olla piiratud kasutusvaldkonnaga isikustatud kodanikuvaluuta (PKIK)[9]. See kehtiks vaid Eestis, oleks ainult ID-kaardi põhine ning teatud piirangutega kaupade ja teenuste ostmisel (näiteks ei saaks osta alkoholi). PKIK raha ei saaks ka koguda – igal kodanikul oleks seda alati vaid ühe kuu limiidi ulatuses (iga kuu algul läheks eelmise kuu jääk nulli).
2017. aasta juulis teatas Erakond Eestimaa Rohelised sotsiaalmeedias, et Tallinnas kohalike valimiste tulemusel võimule saades viivad nad läbi kodanikupalga katsetuse, millesse kaasatakse 1000 erineva sissetulekuga tallinlast.
2017. aasta juuli lõpus andis Eesti Vabaerakond teada, et moodustab töörühma, mis uurib kodanikupalga võimalikkust ja võimalusi Eestis. Töörühma töö tulemused võeti erakonnasiseselt teadmiseks.
Pöördumise tekstis rõhutatakse, et allkirjastanud ei taotle sellega kodanikupalga kehtestamist, vaid idee põhjalikku uurimist koos võimaliku katsetamisega. Lisaks on toodud rida spetsiifilisi küsimusi, millele teostatavuse ja mõju uuring peaks vastuse andma. Uuringuvajadust põhjendatakse nii tehnoloogia arengu kui ka idee levikuga (näiteks pilootprojekt Soomes, mis algas 2017. aastal). Algatus on erakondadeväline (eestvedaja Jaanus Nurmoja), ehkki pöördumise koostamises osales ka roheliste erakonna liikmeid.
Juunis 2019 otsustas riigikogu juhatus võtta algatuse menetlusse. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas pöördumist 17. septembri istungil ning otsustas konsensuslikult selle tagasi lükata[10].
Kuigi pöördumises taotletakse kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuringut, mitte kehtestamist, põhjendas komisjoni esimees Tõnis Mölder komisjoni otsust väitega, et praegu "ei tundu sellise süsteemi rakendamine Eestis mõistlik, kuna puudub rahaline analüüs ja veendumus, et praegust sotsiaalsüsteemi saaks mõne efektiivsemaga asendada"[11]. Pöördumise algatajad ja eestkõnelejad juhtisid oma avalikus kirjas[12] tähelepanu nii sellele vastuolule (uuringualgatus lükati tagasi, sest uuringut pole tehtud) kui ka vastuolule Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahviga 15214[13] .
Koroonapandeemia 2020
Koroonaviiruse massiline levik tõi ka Eestis kaasa varasemast märgatavalt rohkem avalikke poolehoiuavaldusi kodanikupalgale kui kõige mõistlikumale hädaolukorra meetmele, kusjuures mõned neist (nt politoloog Karmo Tüür[14], ettevõtlusõpikute autor Jaak Roosaare) tunnistasid, et olid alles hiljuti selle lahenduse vastu. 13 kodaniku avalikus kirjas[15] kutsuti presidenti, Riigikogu ja valitsust ning Euroopa Parlamendi Eestist valitud saadikuid väljendama avalikult poolehoidu üleskutsetele kehtestada kodanikupalk kogu Euroopa Liidus, Riigikogu ja valitsust kutsuti otsima võimalusi kodanikupalga iseseisvaks rakendamiseks Eestis. Allakirjutanute hulgas oli Riigikogu liige Andrei Korobeinik (Keskerakond), oma erakonna ametlikku seisukohta esindasid ainsana Erakonna Eestimaa Rohelised juhtkonna liikmed Joonas Laks ja Aleksander Laane. Üks allakirjutanu on Vabaerakonna, üks Elurikkuse Erakonna ja üks Eesti 200 liige. Hiljem saatis osa neist allakirjutanutest eriolukorra valitsuskomisjonile pöördumise, milles pakuti kodanikupalga suurusevariantideks 2020. aastal 343, 388 või 500 eurot kuus, kas kõigile võrdses suuruses, välistamata võimalust, et 343 või 388 makstaks alaealistele (mõlemad summad pärinevad uuringu "Lapse vajaduspõhine miinimumelatis" lõpparuandest) ning (kuni) 500 täiskasvanutele. Pöördumine avati portaalis CitizenOS allkirjastamiseks kõigile ühineda soovijatele[16].
Kirjanik Ats Miller pakkus kodanikupalga asemele nimetust "baaselatis"[17], kodanikupalga eestkõneleja Jaanus Nurmoja soovitab sõna "püsielatis".
Kodanikupalga Ümarlaud Eestis
Kodanikupalga idee edendamisks ja sellekohaste debattide elavdamiseks ning idee toetajate kokkutoomiseks asutasid seitse avaliku elu tegelast ja aktivisti MTÜ Kodanikupalga Ümarlaud Eestis. Juhatusse kuuluvad Helina Mändmets, Jaanus Nurmoja ja Eero Pihlas, teised asutajad on Martin Aidnik, Andres Jaadla, Joonas Laks ja Ats Miller. Ühingu asutamise kuupäev on 29. juuli 2021, registrisse kanti ühing 30. augustil 2021.
Kodanikupalga eksperimendid
Tingimusteta põhisissetuleku ja selle alternatiivide ning lähedaste mehhanismide katsetamiste kohta head statistikat pole. Neid on läbi viidud kümnetes riikides, eksperimentide arv võib ulatuda sadadesse. Allpool on näiteks toodud mõned olulisemad.
MINCOME (Kanada, 1974–1979)
Senistest tingimusteta põhisissetulekule või muu mehhanismiga tagatud toimetulekule pühendatud eksperimentidest on siiani kõige tuntum Kanadas Manitoba provintsis aastatel 1974–1979 läbi viidud MINCOME, kus eksperimenti oli kaasatud ka üks haldusüksus tervikuna (Dauphini linn). Tulemustest tähelepanuväärsemaks on peetud rahvatervise paranemist ning noorte haridustee pikenemist.
Tagatud aastasissetulekut testiti negatiivse tulumaksu vormis. Dauphini linnas oli vaikimisi garanteeritud sissetulek neljaliikmelise perekonna (isa, ema, kaks last) kohta 3800 dollarit aastas[18]. 2024. aasta seisuga on samaväärne summa $23 068,75 Kanada dollarit[19] ehk 15 578,68 eurot. Samaväärse ostujõuga on Eestis 13 241,87 eurot (OECD, september 2024[20]). Pere sissetuleku iga dollar vähendas garanteeritud summat 50 sendi võrra. Kui tulu ületas taseme, kus riik enam kodanikele ei maksnud, oli iga järgnev dollar maksutatud 50 sendiga.
Soome põhisissetuleku katsetus (Perustulokokeilu, 2017–2018)
Eestile lähim kodanikupalga eksperiment toimus Soomes aastatel 2017 ja 2018. Läbiviijaks oli Soome sotsiaalkaitseametkond KELA. See oli ühtaegu maailma esimene riigi tasandil läbi viidud põhisissetuleku eksperiment[21]. Osalemiseks valiti välja 2000 inimest nende hulgast, kes said 2016. aasta novembri seisuga KELA-lt töötutoetust. Igaühele neist maksti tingimusteta põhisissetulekut (perustulo) 560 eurot kuus. Põhiküsimuseks oli, kas tingimusteta saadud raha parandab tööhõivet.
Ehkki võrreldes kontrollrühmaga olid kodanikupalga saajate tööhõivenäitajad pisut paremad, hinnati selle mõju tööhõivele pea olematuks. Eksperimendi viimasel aastal jooksul oli kodanikupalga saajatel keskmiselt 78 tööpäeva, kontrollrühma liikmetel 73. Teistest enam paistsid edukusega tööturul mõlemal aastal silma lastega perede liikmed. Paranes ka inimeste meeleolu, kodanikupalga saajad hakkasid teistesse paremini suhtuma.
Kunstnike ja kultuuritöötajate põhisissetulek (Basic Income For The Arts, BIA, Iirimaa, 2022–2025)
Iirimaa valitsus viib läbi põhisissetuleku pilootprojekti[22], mis algas 2022. aasta septembris. 2000 kunstnikku ja kultuuritöötajat saavad kolme aasta jooksul tingimusteta sissetulekut 325 eurot nädalas. Ostujõult vastab sellele Eestis 2024. aasta septembri seisuga 234 eurot.
2020. aasta septembris asutati Iirimaa valitsuse juures kunsti- ja kultuuritöörühm. Iirimaa turismi-, kultuuri-, kunsti-, iirikeelsete alade, spordi- ja meediaminister Catherine Martin tegi sellele ülesandeks koostada aruanne, mis sisaldaks soovitusi selle kohta, kuidas kunsti- ja kultuurisektor saaks kõige paremini kohaneda COVID-19 pandeemiaga ning sellest taastuda[23].
Töörühma aruande "Elamisväärse elu aruanne"[24] esimene soovitus oli katsetada kolmeaastase perioodi jooksul põhisissetuleku skeemi kunsti-, kultuuri-, audiovisuaal- ja esituskunstide ning ürituste sektoris. Kunstnike põhisissetuleku pilootprojektist sai osa riigi majanduse elavdamise kavast. Minister eraldas 2022. aasta eelarvest 25 miljonit eurot, et tagada pilootprojekti käivitamine.
Esimese aasta vahekokkuvõtte[25] järgi kulutavad BIA saajad oma loomingulisele praktikale keskmiselt ligi 8 tundi nädalas rohkem kui kontrollrühm. Võrreldes kontrollrühmaga investeerivad BIA saajad oma töösse keskmiselt 550 eurot kuus rohkem, nimelt seadmetesse ja materjalidesse, reklaami ja turundusse, tööruumidesse ja tööreisidele. See lisakulu moodustab peaaegu 40% osalejate BIA kuumaksest.
Seitse erakonda – Fine Gael, Fianna Fáil, Roheline Partei, Sinn Féin, Tööpartei, Sotsiaaldemokraadid ja People Before Profit – võtsid 29. novembril 2024 toimunud parlamendivalimiste eel kohustuse BIA-d mingil kujul jätkata ja laiendada[26]. Need erakonnad võitsid valimistel kokku 151 kohta 174-st.[27]
Unconditional Cash Study (Illinois ja Texas, USA, 2020–2023)
Viimatistest eksperimentidest on suuremat tähelepanu pälvinud USA-s aastatel 2020–2023 läbi viidud projekt "Unconditional Cash Study", mille eestvedajaks ja üheks suuremaks rahastajaks oli ärimees Sam Altman (mh OpenAI üks asutajaid). Eksperiment toimus Texase ja Illinoisi osariigis. Kaasati 3000 noort vanuses 21–40 aastat, kelle perede sissetulek oli väiksem kui kolmekordne föderaalne vaesuspiir. Osalejatele pakuti välja võimalus saada 3 aasta jooksul iga kuu 50 dollarit. Nendest 1000-le noorele maksti aga 1000 eurot kuus.
Leibkondadel, mille liikmele laekus 1000 eurot kuus, oli keskmiselt ligikaudu 6100 dollarit suurem kogusissetulek kui kontrollrühma liikmete leibkondades, kuid teistest allikatest saadud sissetulekud vähenesid 2500–4100 dollari võrra.
Tingimusteta raha innustas rohkem tulevikku planeerima ja eelarvet koostama, soodustas edasiõppimissoovi ja ettevõtlushuvi.
Tööhõivet tingimusteta raha oluliselt ei mõjutanud. Keskmiselt töötasid rahasaajad nädalas 1,3 tundi vähem (ehk aastas ligikaudu 8 päeva vähem) ja nende hõivatus oli 2 protsendipunkti võrra väiksem. Eksperimendi algul oli töökoht 58% rahasaajatest ja 59% kontrollrühmast, eksperimendi lõppedes vastavalt 72% ja 74%
Tööotsijatena ja kandideerijatena olid rahasaajad ca 10% aktiivsemad kui kontrollrühma liikmed, kuid samas ka valivamad.
Rahasaajate keskmine ettevõtlusaktiivsus märkimisväärselt ei kasvanud, kuid mustanahalistel oli see 26% kõrgem kui kontrollrühma mustanahalistel liikmetel. Naised olid omakorda 15% aktiivsemad äri alustajad kui sookaaslased kontrollrühmas. Äriidee ja huvi olemasolust teatasid rahasaajad keskmiselt 3 protsendipunkti võrra tõenäolisemalt kui kontrollrühmas.
Otsest mõju rahvatervisele ei täheldatud, kuid tervisekäitumine paranes. Rahasaajad pöördusid teistega võrreldes rohkem arsti poole, eelkõige preventiivsetel eesmärkidel (nt hambaarst), vähenes alkoholi tarbimine.
Projekti viis läbi valitsusväline uuringuorganisatsioon OpenResearch Lab koostöös Rahvusliku Majandusuuringute Bürooga. Teadlased, kes esindasid Toronto, Oxfordi, Illinoisi, Michigani ja California ülikoole, analüüsisid tingimusteta sissetuleku mõju tööhõivele, rahvatervisele ning tarbimistele ja kodumajapidamiste toimetulekule.
Kriitika
Põhisissetuleku eksperimentide puhul on etteheiteid tehtud nii nende tulemuste kajastamisele meedias kui ka läbiviimise meetoditele, eelkõige universaalsuse puudumisele, orienteerumist üksnes kitsale sihtrühmale ning keskendumist vaid üksikutele mõjuaspektidele. Näiteks Soome eksperimendi puhul oli etteheidete põhjuseks keskendumine üksnes töötutele ja tööhõivele ning lühike kestvus. Eksitavat infot levitasid mõned meediakanalid üle maailma juba eksperimendi toimumise ajal[29]. Seoses hiljutise nn Altmani projektiga osutas üks mõjukamaid põhisissetuleku eestkõnelejaid Guy Standing, et see oli küll huvitav, kuid ei olnud tegelikult põhisissetuleku pilootprojekt. Hõlmati mitte kõiki ühiskonnakihte, vaid kitsast vanuserühma ja lisaks seati piiranguid testrühma leibkondadele. Standing tõi näiteid ka tulemuste eksitavast käsitlusest meedias või lausa valedest (nt rahasaajate tööhõive olevat langenud, kuigi tegelikult see tõusis ühtlaselt nii rahasaajatel kui ka kontrollrühmal)[30].
↑Züleyxa Izmailova, Aleksander Laane, Joonas Laks, Helina Mändmets, Jaanus Nurmoja, Eero Pihlas, Veroonika Rahu, Sven Erik Reiter, Toomas Trapido (24. aprill 2020). "Kodanikupalga rakendamisest Eestis eriolukorra ajal". CitizenOS.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
