Kirjatuvi on tavaline kodutuvi(Columba livia var. domestica)[1] või tõuaretuse käigus parendatud isend, keda kasutatakse kirjade ja sõnumite kohaletoimetamiseks kahe punkti vahel.
Tavaliselt on need tuvid saanud teatava väljaõppe,[2] ehkki võime koju tagasi pöörduda on iga tuvi kaasasündinud instinkt.
Kirjatuvid kasutavad orienteerumiseks Maa magnetvälja omadusi, nende tundlikud närviretseptorid on võimelised tajuma väiksemaidki muutusi neid ümbritseva magnetvälja suunas, polaarsuses ja tugevuses. See on nende loomupärane omadus, mida lisaks tuvidele omavad ka teised (ränd)linnud ja roomajad (nt merikilpkonnad).[1] Arvatakse, et võime tajuda magnetvälja annavad loomadele magnetilised valgud, mis teevad koostööd valgustundlikke valkudega; need valgud on olemas ka inimesel.[3][4]
Tuvisid kasutatakse ka võistlusspordis[5]. Võistlustuvide omanikud treenivad oma linde just selleks otstarbeks ja toidavad neid erilisel viisil[6], et nende hoolealused sooritaksid oma etteasted võimalikult kiiresti ja täpselt.[5]
Kirjatuvid on tugevalt mõjutatud kosmoseilmast: kui Päikese aktiivsus on suur, võib tuvide orienteerumisvõime häiruda ja nad lendavad vales suunas või sihitult ringi. Tuvikasvatajad jälgivad hoolega kosmoseilma ennustusi ning Päikese magnettormide ajal tuvide võidulendamisi ei korraldata.[7]
Kirjatuvi kasutus antiikajal
Kreeka tüdruk tuvidega, u 450 eKr, marmorreljeef[8]
Kirjatuvisid kasutati esimestel olümpiamängudel (776 eKr): igal võistleval atleedil oli kaasas (vähemalt üks) kirjatuvi tema oma kodukülast. Kui atleet juhtus võistluse võitma, saatis ta tuvi sõnumiga teele ja nii oli see lind esimene, kes saavutatud võidust tema kodukülla rõõmsa teate tõi.[9]
Kirjatuvisid kasutasid Kreeka kalamehed, kui nad Vahemere randadel kalu püüdsid. Tuvid vahendasid nende vahel sõnumeid kalaparvede madalikule tulekust.[9]
Kirjatuvisid kasutasid India ja Araabia kaupmehed, kui nad Hiinas kauplemas käisid.[9]
Aastal 53 eKr toimetasid kirjatuvid kohale Hannibali sõnumeid.[9]
Julius Caesar kasutas tuvisid oma Gallia sõdades aastatel 58–51 eKr.[9]
1896. aastal asutati Uus-Meremaal kirjatuvisid kasutav postiteenus Pigeon-Gram Service ('tuvi-gram-teenus'). Tuvid lendasid keskmise kiirusega 124,9 km/h, mis tähendab, et tuvipost oli ainult 40% aeglasem kui tänapäevane õhupostiteenus. Iga tuvi transportis viit kirja, millest igale kleebiti eriline Pigeon-Grami postmark.[9]
Esimeseses maailmasõjas kasutati tuvisid väga laialdaselt ja sakslaste poolel palgati nende allalaskmiseks eraldi täpsuslaskurid, kelle ülesandeks oli silma peal hoida, et ükski vastase tuvi sihtkohta ei jõuaks. Kui paadiga miine otsima mindi, võeti alati kaasa ka mõni kirjatuvi, et paadimeeskonna hättasattumise korral saaks kohe kiiresti tuviga oma täpsetest koordinaatidest staapi teada anda. See ettevaatusabinõu päästis mitme paadimeeskonna elu.[9]
Teises maailmasõjas kasutati samuti kirjatuvisid. Tuvid olid kasutusel mitmel pool Euroopas, Indias ja Birmas.[9]
Maailma viimane ametlik tuvipostiteenus oli käigus Odisha osariigis Indias. See töötas kuni aastani 2006. Selleks ajaks oli postiteenus käigus olnud 60 aastat ja India politsei heaks oli töötanud kokku umbes 800 lindu. Kirjatuvid tagasid igapäevase postiteenuse Odesha osakonna ligikaudu 400 politseijaoskonna vahel.[9] Kirjatuvid kandsid elutähtsaid sõnumeid ka kahe suure looduskatastroofi aegu: 1971. aasta hiidtsükloni ajal ja 1982. aasta suurte üleujutuste ajal. Nende võime lennata päästis palju inimelusid.[9]
Kirjatuvi kultuuris
Valgete tuvide parv
Kirjatuvi esineb kultuuris palju eriti ajaloolistes ja ajalooga seotud teostes, omades teatavat sümboolset ja romantilist tähendust. Näiteid kirjandusest:
Noa saadab tuvi välja
Vanas testamendis saadab Noa valge tuvi kuiva maad otsima ja tuvi pöördub laevale tagasi, kandes noka vahel haljast õlipuu lehte[10]. Siin on tuvi lootuse sümbol – näitab, et kusagil on kuiva maad. Kui Noa teine kord tuvi välja saadab, ei pöördu ta enam tagasi ja varsti saabki ka kogu laevameeskond jala kuivale maale toetada.
.jpg)
.jpg)
