Kiiu vasallilinnus Kiiu mõisa fassaad aastal 2019. Kiiu mõis (saksa keeles Kida või Kyda ) oli rüütlimõis Kuusalu kihelkonnas Harjumaal . Nüüdisajal jääb kunagine mõis Harju maakonna Kuusalu valla territooriumile.[ 1]
Ajalugu
Kiiu mõisa on esmamainitud 1418 . aastal, mil mõisa omanikud olid vennad Hans ja Klaus Soye [ 2] 1348 . aastal toimus seal Harju-Viru seisustepäev , mis eeldab ürituse läbiviimiseks vajalike ehitiste olemasolu.[ 3]
1505 . aastal omandas mõisa Hermann Lode [ 3] 1517 . aastal Fabian von Tiesenhausenile läks.[ 4] Kiiu vasallilinnuse .[ 1] poeg [küsitav [viide? Caspar von Tiesenhausen , kes aga Poola poolele üle läks, mistõttu mõis 1566 . aastal riigistati.[ 4]
20. oktoobril 1614 läänistas Gustav II Adolf mõisa Jakob De la Gardiele truu teenistuse eest, aga osalt ka Caspar von Tiesenhauseni võla tõttu.[ 4]
1666 . aastal müüs Jakobi poeg Axel Julius De la Gardie Kiiu mõisa 18 000 riigitaalri eest oma õele Christina Catharina Stenbockile .[ 4] 17. sajandi lõpus mõis redutseeriti .[ 4]
1699 –1907 moodustas Kiiu koos Kolga , Kõnnu ja Loo mõisaga fideikomissi .[ 5]
Tsaar Peeter I käsul immiteeriti mõis 1714 . aastal Christina Catharina Stenbocki tütrepoja krahv Gustav Otto Douglase käsutusse.[ 4]
16. veebruaril 1724 kuulutati Kiiu keiser Peeter I privileegiga Stenbockide pärusomandiks. Mõisaomanikuks sai Bengt Ludwig Stenbock (1694–1737), viimase surma järel aga tema vend Friedrich Magnus Stenbock (1696–1745). Viimaselt päris mõisa tema poeg Karl Magnus Stenbock (1725–1798), temalt omakord pojapoeg Magnus Stenbock (1780–1816). Temalt päris mõisa poeg Ludwig Stenbock (1812–1849), temalt aga vennapoeg Magnus Stenbock (1804–1885). Viimase pärija oli tema pojapoeg krahv Eric Stenbock (1860–1895). Ericu surma järel päris mõisad tema lell krahv Michael Stenbock (1837–1910).[ 4]
1907 . aastal ostis Wilhelm Nerling 350 000 rublaga Kiiu mõisamaad . Talumaad kinnitati 1912 . aastal Tallinna Ringkonnakohtu määrusega Michaeli pojale Wssewolod Stenbockile .[ 4]
Vasallilinnus
Pikemalt artiklis Kiiu vasallilinnus Mungatornina tuntud Kiiu vasallilinnusest on algupäraselt säilinud kolm alumist korrust. Teine korrus oli kasutusel elukorrusena, kolmas ja neljas korrus kaitsekorrustena. Linnus restaureeriti 1973 . aastal, mil lisati ka arvatav neljas korrus ning kolmanda korruse puidust kaitsekäik ehk urdaaž .[ 1]
Hilisem hoonestus
18. sajandi lõpus rajati mõisa ühekorruseline kivist härrastemaja. 20. sajandi alguses teostati hoone juugendstiilis ümberehitus. Fassaadile lisati voluutviiluga pealeehitis, ehitati haritorn ning hoone sai väikeste ruutudega aknad.[ 1]
Härrastemaja kujundust on aja jooksul lihtsustatud – puudub osa fassaadikaunistusi.[ 1] [ 1]
Peale Vabadussõda Eesti Vabariik mõisakompleksi endisele omanikule tagasi ei andnud, peahoonest sai Kiiu vallamaja , pärast Kuusalu vallamaja .
Nõukogude perioodil paiknes endises härrastemajas kolhoosikontor ning nüüdisajal asub seal Kuusalu vallavalitsus .
Aastatel 2017–2018 rekonstrueeriti Kiiu mõisahoone üldise riigihanke korras.[ 6]
Viited
↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Kiiu mõisast Eesti mõisaportaalis ↑ Stackelberg, Otto Magnus von,, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft. 1, Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1931, Zoege Estl. Linie, s. 617
↑ 3,0 3,1 Mari Tamm "Kiiu mõisa teopäev peeti paduvihmas" Sõnumitooja 14. september 2011
↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Kinnistute register. Kiiu mõis ↑ "Kiiu mõis" . Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 15. jaanuaril 2012 .↑ Ülle Tamm (04.04.2018). "Artikkel lehes Sõnumitooja" . Sõnumitooja .
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kiiu mõis
