Kiilkaar15. sajandi kiilkaarse raamistusega aknad16. sajandi kiilkaarne ehisviil. Joonistused raamatust "Dictionnaire raisonné de l’architecture française du XIe au XVIe siècle"[1]
Kiilkaar on kaaretüüp, mis koosneb kahest konkaav-konveksse kujuga S-kurvist, arvestades nende suunda kaarte lähtepunktidest. Seda võib ligikaudselt kirjeldada kui järsult väljavenitatud tipuga teravkaart. Esineb India ja islami arhitektuuris ning Venemaa 16.–17. sajandi arhitektuuris, samuti Lääne-Euroopa hilisgootikas, kust võib leida kiilkaarekujulisi ehisviile, uksesilluseid ning uksesilluste ornamente, kiilkaararkaade jm.
Eesti arhitektuurist leiab kiilkaare laiema ja lamedama vormi, nn eesliselgkaare Oleviste kiriku seinalt Hans Pawelsi kenotaafi kujunduses ja mõnel siseportaalil Tallinna 15. sajandi majades[2], samuti näeb slaavipärast kiilkaart õigeusu kirikute puidust ikonostaaside kujunduses.[3]
Sõnavara
Kiilkaart või üht kiilkaare tüüpi on eestikeelses kirjanduses nimetatud ka eesliselgkaareks. See on otsetõlge saksakeelsest sõnast Eselsrücken, nimetus ilmub saksakeelsesse arhitektuurikirjandusse 19. sajandi keskpaigas[4]. Eesliselgkaareks on nimetatud laiemat ja lamedamat kiilkaart, selle kohta on eesti keeles olemas ka nimetus roodkaar[5].
Kiilkaar konstrueeritakse lähtudes neljast ringjoonest, millest kahe alumise keskpunktid jäävad ava sisse (kaare konveksne lõik) ja ülemised avast väljapoole (kaare konkaavne lõik). Konkaavse kõveruse tõttu kaare ülemises osas pole mõeldav seda kaart kasutada suurt konstruktsioonilist raskust kandva ehitusosana, vaid puhtalt kaunistuseesmärgiga, näiteks levinud kombinatsioon on kiilkaarekujuline raamistus kandilise või ümara ukseava ümber.
.jpg)
.jpg)
_27.jpg)
