Mõisa rajas 1620. aastal HansKriedt[2]Jägala jõe äärde endise veskikoha asemele.[3] Selle esimene omanik oli Heinrich Bade,[4] 1637. aastal sai mõisa uueks omanikuks Johan De la Gardie.[2] Edasi vahetusid Kehra mõisa omanikud üsna sageli, keegi üle 20 aasta vastu ei pidanud. 140 aasta jooksul olid Kehra mõisa omanike hulgas Torstenssoni, Elveringi[5], Nasackini ja Teucheri perekonnad.[2] 1760. aastal sai mõisa valdajaks Gertrude Magdalena von Brevern, kes elas Kehras 60 aastat.[2] 1820. aastal müüdi mõis Friedrich August von Maydellile,[2] kes püstitas selle varaklassitsistliku puidust peahoone.[3] 1855. aastal läks mõis leitnant Alexander von Esseni valdusse. 1875. aastal anti mõis üle viimase tütrele Margarethe (Meta) Gertrude Adele von Ulrichile (sündinud von Essen). Eestimaa tsiviilkuberneri Wilhelm von Ulrichi tütre Meta von Ulrichi omandusse läks mõis 1907. aastal. Seitse aastat hiljem müüs ta selle Eestimaa Põllumeeste Seltsile tingimusel, et see jääb talle elupõlisele rendile; tema surma korral pidi rendileping üle minema tema pojale Alexander von Ulrichile.[6] 1920.–1930. aastatel toimis mõis riigimõisana.[3] Maavalduse viimaseks omanikuks oli selts ning seetõttu jagati mõisa maad viimaste seas asundustaludeks.[4] Teise maailmasõja järel oli seal polikliinik ja haigla,[4] tänapäeval on mõis eravalduses.[3]
Mõisakompleks
Kehra mõis on varaklassitsistlik ja ehitatud puidust.[3] Selle peahoone on säilinud 20. sajandil tehtud ümberehitustega.[4] Peahoonel on kõrge poolkelpkatus ning esifassaadil paikneb keskse kolmnurkfrontoonigakeskrisaliit, mida kaunistab segmentkaarne aken. Mõisahoone nurkadel on puidust kvadeerimitatsioonid.[3] Varem asus tagafassaadil lahtine avar rõdu ning selle all klaasitud puitveranda,[7] hiljem ehitati see kinniseks. Hoone vasakus otsas on klaasveranda.[2] Kehra mõis oli ümbruskonna üks väiksemaid ning kuna sellele kuulus ainult Kehra küla ja üksiktalud, nimetati seda ühe küla mõisaks.[8] Adolf Richteri 1913. aasta aadressraamatu järgi oli Kehra mõisal kokku 1504,3 ha mõisamaad, millele lisandus 685 ha mõisast eraldatud 17 talu maad.[8] 1938. aastal oli mõisale alles jäänud 312,74 ha maad.[8]
Kõrvalhooned
Mõisal on olnud palju kõrvalhooneid, mis on hävinud või ümber ehitatud.[4] Esialgne mõisa kompleks koosnes peahoonest, kolmest aidast ning tõllakuurist – nii on kirjas Dryanderi 1962. aasta inkvisitsioonikirjelduses.[8] Mõisa kompleks kasvas aastatega väga suureks. 1926. aastal koostatud Kehra mõisa riigi pidamisele üleandmise akti järgi kuulus mõisa alla Vesiveski elumaja, veskihoone, saeveski, telliskivitehas, härrastemaja koos kuuri, keldri ja põrsalaudaga, valitseja maja, hobusetall koos masina- ja heinakuuriga, karjalaut, kuivati-ait ja kelder, masinarehi koos katlamajaga ning koolimaja koos lauda, keldri ja kuuriga.[8] Lisaks oli veel mitu tööliste maja: meierei, kupja maja, politsei maja, öövahi korter, metsavahi korter, pood koos kõrvalhoonetega, mitu saunahoonet ning puuviljaaed.[8] Üks suursugusemaid mõisa kõrvalhooneid oli 1876. aastal ehitatud viiekorruselise torniga historitsistlik viljakuivati.[3] Torni viimasel korrusel asus veepaak, mille veest pidi jaguma kogu maavalduse majapidamise ja suure karja jaoks.[8] Alates 1936. aastast koondus viljakuivatisse kogu senine Anija valla seltsielu.[9] 1950. aastate algul tehti ruumides remont, fuajeesse ehitati eraldi kinoruum.[9] 13. detsembril 1957 süttis hoone kinoseansi ajal põlema ning hävis, alles jäid vaid kivimüürid.[9] 1960. aastaks taastati hoone suurte muudatustega, hoone ehitati algsest palju madalamana ja ilma tornita. Pärast taastamist asus hoones kultuurimaja, tänapäeval tegutseb seal Kehra rahvamaja.[4]
Mõisa pargist pole tänapäeval palju järele jäänud, aga kunagi oli see suur ja asus Jägala jõe ääres. Mõisa peahoone ees oli ringteega ringväljak, peahoone taga asus avar, laugja reljeefiga väljak, mis ulatus jõeni. Mõlemad väljakud olid piiratud vabakujuliselt kasvavate puude ja põõsastega. Puu liikidest esines enim tammesid, kuuski ja saari.[7] Lisaks leidus seal lehiseid, seedrimände, elupuid ning rikkalikult ehispõõsaid.[7] Pargi teise poole moodustas üle jõe asuv looduslik kuusik, mis oli kujundatud parkmetsaks.[7] Tänapäeval on seal elumajad.
1844. aastal ehitati mõisale saun. Seal asus suur pesuruum, lava ja veepada, kus soojendati vett. Esialgu ehitati saun kivist, kuid 2005. aastal alanud renoveerimise käigus ehitati sauna vundamendi kohale tänapäevane puidust elumaja.[10] Sauna kõrval asus tööliste maja, mis põles 1980. aastatel maha.[10]
Umbes 1864. aastal ehitati nelja korteriga teomeeste maja.[11] Sellel olid ka kõrvalhooned: küün ja kaks lauta. 1964. aastal elas majas neli Kehra sovhoosi tööliste perekonda. Teomeeste maja on tänapäeval püsti ning elamiskõlbulik, kõrvalhooned on aga hävinud, kuid nende asukohad on aimatavad.[11]
Tänapäeval on säilinud veel 1876. aastal püstitatud ait, sepikoda ning 1914. aastal valminud laut, kus on praegusel ajal õmblusvabrik. Hobusetalli läänepoolne kivist tiib on ümber ehitatud Kehra linna katlamajaks, idapoolne püstpalkidest tiib lagunes ning 1970. aastate lõpus see lammutati.[8] 1892. aastal ehitati uus rehehoone vana mõisa rehehoone kohale. See püsis 2011. aastani, mil see lammutati.[8] Mõisale kuulus ka mõisavalitseja maja, mida hiljem kasutati sovhoosi kontorina, kuni 1980. aastate lõpuni. Maja hävis 1996. aastal tulekahjus.[8]
