Keeletüpoloogia on keeleteaduse haru, mis tegeleb keelte liigitamisega nende ehituse alusel. Keeletüpoloogia uurimisobjektid on keeletüübid[viide?].
Teine olulisem keelte liigitamise alus on keelesugulus. Keeletüpoloogias on keelesugulus ja keelte vahelised kontaktid olulised ainult niivõrd kui need tingivad sarnasusi keelte struktuuris.
Keeletüpoloogial on kaks põhiülesannet: selgitada välja keeleuniversaale ehk kõikidele keeltele ühiseid jooni ja kindlaks määrata keelenähtuste varieerumise piire ning selle alusel jagada nähtusi ja keeli tüüpideks.
Keeleuniversaalid on nähtused, mis kehtivad enamikus või kõigis maailma uuritud keeltes. Tänapäeva keeletüpoloogiat huvitavad peamiselt tingimuslikud universaalid. Need on sellised ühisjooned keeltes, kus seostatakse kaks keelenähtust ja esitatakse need tingimusliku väitena: "Kui keeles on X, siis on seal ka Y".
Morfoloogilise sünteesi aste on kvantitatiivne näitaja, see näitab sõnasiseste vahendite kasutamise määra sõnade lauseks seostamisel ehk morfeemide arvu sõna kohta. Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled analüütilisteks, sünteetilisteks ja polüsünteetilisteks keelteks. Esimeste puhul koosneb iga sõna lauses vaid ühest morfeemist, süntaktilisi seoseid väljendatakse abisõnade, sõnajärje jm abil, sõnu endid ei muudeta ega lisata neile teisi morfeeme. Sünteetilistes keeltes koosnevad paljud sõnad lauses mitmest morfeemist – tüvimorfeemist ja muutemorfeemidest. Polüsünteetilised keeled kasutavad morfeemide liitmist äärmuslikul kujul: ühes sõnas võib olla väga palju morfeeme, seal hulgas mitu tüvimorfeemi. Puhtaimal kujul polüsünteetilises keeles ei tehta vahet sõnal ja lausel, ühes sõnas antaksegi edasi kogu lause info.[1]
Morfoloogilise tehnika järgi jagunevad keeled isoleerivateks, aglutineerivateks ja flekteerivateks. Isoleerivates keeltes puudub sõnamuutmine, seal kasutatakse abisõnu. Seega on isoleerivad keeled sünteesi astmelt analüütilised. Aglutinatiivsed ja flekteerivad keeled on aga sünteetilised. Aglutinatsiooni korral moodustatakse uusi tüvesid ja sõnavorme morfeemide üksteisele "külgekleepimise" teel (morfeemid ise ei muutu ja neist igaühel säilib üks kindel tähendus), fleksiooni puhul teiseneb uute tüvede ja muutevormide moodustamisel tüvi ise fonoloogiliselt. Kui sellistes keeltes on kasutusel ka tunnused, siis ei ole võimalik muutevormis eristada morfeemide ja tähenduste piire. Enamikus keeltes on kasutusel mitu morfoloogilist tehnikat, tüüpidesse jaotatakse vastavalt domineerivale tehnikale.[1]
Süntaktiline tüpoloogia
Tuntuim süntaktiline tüpoloogia on sõnajärjetüpoloogia, mille lõi ameeriklane Joseph Greenberg 1960. aastatel. See võtab keelte liigitamise aluseks vaid ühe parameetri – põhilise sõnajärje lauses, ning toob välja hulga keele omadusi, mis teatud tüüpi sõnajärjest tulenevad. Sellest järeldub seisukoht, et keele põhisõnajärje tüüpi võibki pidada keele kui terviku tüübiks. Greenbergi tüpoloogia kirjeldas lause sõnajärge öeldisverbi (V), aluse ehk subjekti (S) ja sihitise ehk objekti (O) järjestusega. Põhisõnajärjeks peetakse nende kolme lausemoodustaja järjestust vastava keele iseseisvas jaatavas väitlauses, kus alus tähistab kuulajale tuntud asja. Nende kolme lauseliikme erinevaid järjestusi on kuus: SOV, SVO, VSO, VOS, OSV, OVS. Nendest kaks esimest on maailma keeltes kõige sagedasemad (kokku umbes 85% keeltest).[1]
Hiljem on jõutud järeldusele, et oluline on kõigest verbi ja objekti järjestus, selle järgi jagunevad keeled kaheks: OV-keeled ja VO-keeled. Kummagi põhisõnajärjega on seostatud kindlaid teisi keele omadusi, näiteks nagu täiendi ja nimisõna või tegusõna ja määrsõna järjekorda lauses. Greenbergi universaalidest lähtuvad, kuid ainult objekti ja verbi järjestusel põhinevad korrelatsioonid esitas 1973. aastal Winfred Lehmann. Kuna eesti keel on põhisõnajärjelt SVO-keel ehk siis VO keel, peaksid eesti keele kohta kehtima VO-keelte korrelatsioonid. Täielikult see nii siiski ei ole, mille põhjuseks arvatakse olevat vanem soomeugriline SOV-järg, millest eesti keeles veel jälgi on. Ühelt poolt on Greenbergi-Lehmanni korrelatsioonid esitatud universaalsete tendentsidena, mitte absoluutsete universaalidena, seega peaksid kõrvalekalded üksikutes keeltes olema mõistetavad. Siiski on hilisemal kontrollimisel paljude keelte materjali põhjal leitud, et osa algseid oletusi ei pea paika. Tänapäeva on loobutud liiga julgete üldistuste tegemisest põhisõnajärje alusel ning tegeletakse pigem konkreetsete nähtuste tüpologiseerimisega.[1]
Ajalooline keeletüpoloogia
19. sajandil esitati hüpotees, et keele tüüp pole muutumatu, vaid keeled arenevad ühelt tüübilt teisele. Enamikus keeltes on mitme keeletüübi jooni ning keeled on pidevas muutumises. Keelte muutumine huvitab ka tüpolooge, püütakse uurida nende üleminekut ühelt tüübilt teisele ning üleminekute endi tüüpe. Algul arvati, et areng toimub ainult suunal isoleeriv – aglutineeriv – flekteeriv keeletüüp. Hiljem on leitud, et flekteeriv keel hakkab uuesti isoleeriva tüübi poole arenema. Selline arenguring pole aga kindlasti absoluutne ja ühesuunaline, võimalikud on tagasilöögid ja vastupidine areng. Viimastele võib kaasa aidata keelekorraldus, mis juurutab selguse taotlemiseks mõnikord eelmise arenguetapi vorme. Peamiseks ringse arengu põhjustajaks on grammatiseerumine – iseseisvate sõnade muutumine abisõnadeks, abisõnade muutumine sõnaosadeks (grammatilisteks morfeemideks – liideteks, tunnusteks, lõppudeks), sõnaosade kokkusulamine tüvega.[1]
Ka lauseehituse muutumisest keeltes võib leida korrapärasid. Näiteks paljudes indoeuroopa ja läänemeresoome keeltes on SOV-sõnajärg muutunud SVO-järjeks.[1]
