Veel sada aastat tagasi olid Liivimaa jõgedest vähestel püsisillad, sest sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev. Jõgesid ületati enamasti koolmekohtades. 1930. aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda, jõeületus toimus parvedel.[1]
19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnik parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi 1899. aastal Kavastu mõisa juures üle Emajõe käima parv. See lihtsustas kohalike liha- ja piimatootjate ja kogu ümbruskonna eluolu.[1]
1983. aastal katkes parve veokett, parv kadus allavoolu, hooratas vajus jõe põhja ning parveliiklus seiskus aastateks.[1]
1999. aastal taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle. Praegusel parvel ongi enam kui sajandi vanune käsitsi ringiaetav hoorattamehhanism.[1] Algselt puidust valmistatud parve asemele tehti uus metallist alus ning jõeohutuse tagamiseks värviti see valgeks.[2]
Asukoht
Kavastu parv asub Tartu linnast 23-minutilise autosõidu kaugusel, mööda Tartu-Räpina-Värska maanteed. Seejärel tuleb keerata Vana-Kastre-Kastre-Võnnu maanteele. Parveotsa bussipeatus jääb parvest jalutuskäigu kaugusele.[3] Praamiliiklus toimub Luunja vallas asuva Kavastu küla ja Kastre vallas paikneva Veskimäe küla vahel.[1]
Kavastu parv (58°22'39N 27°2'43E)
Parve kasutamine
Parvele saab jalgsi, jalgratta või autoga. Ülesõidu kestus on alla kümne minuti.
Parve liigub üle jõe metallketi abil, mille otsad on kalda külge kinnitatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi tõmbab.
Piduriks on parvel poolemeetrine roigas, mis pannakse hooratta vahelt läbi ja selle tulemusena parv peatub.
Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja puupunnide abil.[1]
