Katoliku kirik Eestis

Poola Tychy linnast pärit isa Augustyn Loska frantsisklaste ordust – üks esimesi katoliku preestreid taasiseseisvunud Eestis. Ta ehitas Eestisse 2 kirikut

Rooma-Katoliku Kirik Eesti, varem Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis, on roomakatoliku kiriku Eesti alal tegutsev struktuur.

Katoliku kirik Eestis on tänapäeval väike, kuid kasvav organisatsioon. Ajavahemikus 1999–2002 kasvas kiriku liikmeskond algselt 3500 liikmelt 5745 liikmeni 2000. aasta rahvaloenduse järgi. Hinnanguliselt on 2006. aastal Eestis ligi 6000 katoliiklast, moodustades nõnda 0,4% Eesti elanikkonnast. 2011. aasta rahvaloenduse järgi pidas 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest end katoliiklaseks 4501 ja Ukraina Kreekakatoliku Kirikusse kuuluvaks 124 küsitletut.

Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kaheksa diötseesipreestrit, kaks ordupreestrit, kaks personaalprelatuuri vaimulikku. Lisaks elab Eestis 18 nunna. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas, kus tegutsevad birgitiinide ordu õed. Ka Halastuse Misjonäride Ordu õed tegutsevad Tallinnas. Tartus on pärast taasiseseisvumist oma tegutsemist jätkanud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise õdede kongregatsioon, kes elavad frantsisklaste ordureegli järgi. Kloostris on 2 õde Tšehhist ja 1 õde Slovakkiast. Ida-Virumaal elavad 4 õde püha Franciscuse III Regulaarordu püha Kantaliitsia Feliksi Kongregatsioonist, kes on pärit Poolast. 1993. aastast tegutseb Tartu Katoliku Hariduskeskus, kus on lasteaed ja põhikool. 2020./2021. õppeaastal alustas Tartu Katoliku Hariduskeskuse esimene gümnaasiumiklass[1][2].

Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis

 Pikemalt artiklis Tallinna piiskopkond
Piiskop Philippe Jourdan

Katoliku kiriku preestrid Eestis on praegu enamuses poolakad või lõunamaadest (Tšiili, Itaalia, Hispaania, Honduras), kolm vaimulikku on Eesti päritolu, nunnad pärinevad enamikus Indiast. Sellele vaatamata moodustavad eestlased suurima osa koguduse liikmetest, suuruselt järgmised rühmad on poolakad, valgevenelased, leedulased ja ukrainlased.

1924. aastal moodustati ja 1992. aastal taastati siinne apostellik administratuur. Ametis on piiskop, Opus Dei liige Philippe Jourdan (apostellik administraator alates 1. aprillist 2005; pühitseti piiskopiks sama aasta 10. septembril Oleviste kirikus toimunud tseremoonial).

2024. aasta septembris loodi Tallinna piiskopkond.

Eesti apostellikud administraatorid

Generaalvikaarid

Asendasid kohapeal aastatel 1992–2005 Vilniuses resideerinud apostellikku administraatorit.

Kogudused ja kloostrid

Ordud, kongregatsioonid ja muud ühendused

Ajalugu

Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopkonna diötseesiala (heleroheline). Sinakasrohelisega on tähistatud alati ordule kuulunud Järvamaa. Halliga on tähistatud Riia peapiiskopkonna piiskoppide poolt otseselt valitsetavad alad. Liivi ordu alad on tähistatud valgega.

Roomakatoliku kirik on Eestis tegutsenud üle 800 aasta. Eestis algas katoliikluse ajalugu juba enne maa vallutamist 13. sajandi alguses, kuid tänapäevaks säilinud andmed selle kohta on hõredad ja vaieldavad.

Roomakatoliku kiriku valdused aastatel 1346 (1347)–1558

13. sajandil alanud Roomakatoliku kiriku juhtide Rooma paavstide suunamisel toimunud Läänemere ristisõdade käigus vallutati Roomakatoliku kiriku vaimuliku rüütliordu Mõõgavendade ordu poolt Eesti ning jagati piiskopkondadeks ja ordu valdusteks. Vana-Liivimaal, kuhu kuulusid tänapäeva Eesti ja Läti alad, moodustati:

Eesti muistsete kihelkondade asemele asutati kirikukihelkonnad, 1520. aastaks oli Eesti alal 85 katoliku kiriku maakogudust. Kõik tänaseni säilinud keskaegsed kirikuhooned Eestis (peale Petserimaa) olid algselt katoliku kirikud.

Piiskopkonna maa-alad jagunesid:

  • stiftialadeks, mis oli piiskopkonna ilmaliku võimu ala, peapiiskopile alluv maavaldus (lään), mida reaalselt haldas stiftifoogt. Piiskopkonna maavaldused olid suuremalt jaolt läänistatud ordule ja piiskopi vasallidele, kelle olulisimaks kohustuseks oli teenistus piiskopi sõjaväes
  • diötseesialaks, mis oli piiskopi vaimulik valdus, mis kuulus tema kirikliku võimu piirkonda.

Lisaks kogudustele tegutsesid Eestimaal tsistertslaste, dominiiklaste, birgitiinide ja frantsisklaste ordud, Eesti territooriumile rajati 12 kloostrit.

Reformatsioon

Katoliikluse õitsenguks Eesti alal tuleb aga lugeda keskaega. 16. sajandi algul toimunud reformatsiooni jooksul sai valdavaks protestantism, 1554. aastal kuulutati Liivimaal kehtivaks usuvabadus, 1555. aastal kirjutas Augsburgi usurahule alla ka Liivimaa ordumeistri volinik.

Põhja-Eestis tehti katoliiklusega lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks välja antud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks.

Vastureformatsioon

Roomakatoliku kiriku poolt viidi läbi 16. sajandi teisel poolel vastureformatsioon Poolale kuulunud Eesti aladel. Alade minemisel Rootsi võimu alla pärast Rootsi-Poola sõda, katoliiklus Eestis keelustati – Rootsi kuningriigis ja tema dominioonides oli riigiusuks luteri usk –, arvatavasti olid katoliiklased vaid üksikud Poola või Leedu aadlisuguvõsade esindajad või juhuslikud sisserändajad. Kogudusi, piiskoppe ega preestreid ei olnud, kloostrid olid sõjategevuse ajal hävitatud.

Venemaa keisririigi aeg

18. sajandil pärast Põhjasõda liideti Eesti ala Venemaa keisririigiga, kus oldi katoliikluse vastu sallivam, vaatamata Venemaa riigiusule õigeusule. Alates 1766. aastast tegeles katoliku kiriku asjadega Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi juures asuv Liivi-, Eesti- ja Soomemaa asjade justiitskolleegium. 1783. aastal asutati kogu Venemaa keisririiki hõlmav Mogiljovi peapiiskopkond, kuhu kuulusid ka Eesti- ja Liivimaa. Ladina riitusega roomakatoliku kiriku pea oli Mogiljovi peapiiskop: 1783–1826 Stanisław Bohusz Siestrzeńcewicz, 1828–1831 Kasper Cieciszowski, 1841 Ignacy Pawłowski, 1849–1851 Kazimierz Dmochowski, 1851–1855 Ignacy Hołowiński, 1856–1863 Wacław Żyliński, 1872–1883 Antoni Fijałkowski, 1883–1889 Aleksander Gintowt-Dziewałtowski, 1891–1899 Szymon Marcin Kozłowski, 1901–1903 Bolesław Hieronim Kłopotowski, 1903–1905 Jerzy Józef Szembek, 1908–1909 Apolinary Wnukowski, 1910–1914 Wincenty Kluczyński, 1917–1926 Eduard von der Ropp,. 1786. aastal taastati katoliku kogudus Tallinnas. 1797. aastal moodustati katoliku usu ja vaimulike asjadega tegelemiseks roomakatoliku usuasjade departemang (департамент римско-католического исповедания). Aastatel 1832–1917 allus Katoliku kiriku organisatsioon Venemaa keisririigi Siseministeeriumile[3]. Tallinnas tegutses Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kogudus ja koguduse matmispaik Siselinna nekropolis, (tänapäeva Poolamäel, kus kalmistu likvideeriti ja hävitati 1950. aastate algul).

Katoliku kiriku taastamine Eestis algas 19. sajandil. Sajandi lõpul kujunesid kogudused Tallinnas, Tartus ja Narvas, liikmed olid peamiselt poolakad ja leedulased. Ehitati Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik Tallinnas (1845) ja Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik Tartus (1899). 1835. aastal asutati katoliku kogudus Narvas, 1849. aastal kogudus Tartus ja 1915. aastal kogudus Valgas.Neist esimene on praegu ka piiskopliku kiriku staatuses.

Eesti Vabariigi aeg

1. novembril 1924 lahutati katoliku kirik Eestis Riia peapiiskopkonnast ja Eesti alal moodustati omaette apostellik administratuur: Eesti Apostellik Administratuur. Esimeseks apostellikuks administraatoriks nimetati Püha Tooli diplomaatiline esindaja – nuntsius – asukohaga Tallinnas.

1930. aastal saabus Eestisse preester Eduard Profittlich SJ, aasta hiljem nimetati ta apostellikuks administraatoriks. 1936. aasta 27. detsembril pühitseti Profittlich piiskopiks – tegu oli esimese katoliiklikuks piiskopiks pühitsemisega Eestis pärast ligi viiesaja-aastast vaheaega.

Katoliku kirik kannatas Eestis rängalt stalinistlike repressioonide all – teiste seas suri 1942. aastal vangistuses ka piiskop Profittlich. Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamiseks käib protsess Moskvas. Ka saksa okupatsiooni ajal ametisse nimetatud ajutine (1941–1945) apostellik administraator Henri Werling vangistati 1945. aastal, saadeti Siberisse ja vabanes alles 1956. aastal.

Tänapäeval on Roomakatoliku kogudused Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Valgas, Ahtmes, Sillamäel, Kiviõlis ja Valgas, ametis on kaheksa diötseesipreestrit. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Tuleval sügisel asuvad noored õppima katoliku gümnaasiumis".
  2. ↑ "Tartu Katoliku Hariduskeskuse gümnaasium".
  3. ↑ Roomakatoliku kirik, Eesti Ajalooarhiiv

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!