Karl Schlossmann sündis 1885. aastal Puurmanni vallas Tartumaal talupidaja peres noorima lapsena[1]. Keskkoolihariduse omandas ta Tartu Reaalkoolis, mille põhikursuse lõpetas 1904 ja täiendava klassi aasta hiljem. 1905. aastal astus K. Schlossmann Riia Polütehnilise Instituudi inseneriteaduskonda, kuid õppis seal ainult ühe semestri. 1906. aasta sügisel astus ta Tartu Ülikooli, kus õppis arstiteaduskonnas, ja lõpetas ülikooli cum laude 1911. aastal. korporatsiooni Sakala vilistlane. Juba üliõpilaspõlves, aastail 1910–1911 töötas K. Schlossmann professor Aleksander Paldroki juhendamisel alamassistendina naha- ja suguhaiguste ambulatooriumis. Sel perioodil algas tema kui mikrobioloogi kujunemine.[2]
1912. aastal töötas K. Schlossmann lühikest aega assistendina sisehaiguste professori Karl Dehio juures. Seejärel oli ta kuni 1914. aastani Paide maakonnaarst. Esimeses maailmasõjas osales ta juba bakterioloogina. 1918. aastal naasis K. Schlossmann Tartusse ja alustas tööd bakterioloogialaboratooriumis, kuid saadeti peagi Nõukogude Venemaale Voroneži, kuhu oli evakueeritud Tartu Ülikool koos oma varadega. Voroneži ülikoolis kaitses ta 2. augustil 1920 teadusliku töö "Autoseroterapia sifilisa"[2], mida hiljem Eestis loeti arstiteaduse doktori (dr. med.) vääriliseks[3].
1920. aasta septembris valis Tartu Ülikooli nõukogu K. Schlossmanni bakterioloogiadotsendiks hügieeni õppetooli juures. Tema initsiatiivil loodud bakterioloogiakabinet kujunes hiljem bakterioloogiainstituudiks, mille juhatajaks jäi K. Schlossmann kuni 1944. aastani.[2]
Karl Schlossmann viibis korduvalt Euroopa juhtivates õppe- ja teaduskeskustes Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, Itaalias, Šveitsis, Rootsis, Soomes jm; esines esinduslikel teadusfoorumitel (1930 Pariisis rahvusvahelisel mikrobioloogide kongressil, 1934 Varssavis rahvusvahelisel tuberkuloosi vastu võitlemise kongressil jm). Tuntud õpetlasena oli ta valitud Prantsuse Officier de l’instruction publique’i (1929), Läti Société de Biologie (1933) ja Soome Lääkäriseura Duodecimi (1933) korrespondentliikmeks.[2]
1934–1937 oli Karl Schlossmann Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan. Kui 1930. aastatel hakati ette valmistama Eesti Teaduste Akadeemia asutamist, võttis Schlossmann neist Rahvasteliidu Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Rahvusliku Komitee liikmena osa. RiigihoidjaKonstantin Pätsi otsusega sai Tartu Ülikooli bakterioloogiaprofessorist K. Schlossmannist Eesti Teaduste Akadeemia loodusteaduste sektsiooni tegevliige ja ta valiti 1938. aastal viieks aastaks akadeemia presidendiks. Nii palju ei olnud talle siiski aega antud: nõukogude võim likvideeris akadeemia juba kahe aasta pärast.[2]
1944. aastal emigreerus K. Schlossmann Rootsi, kus ta jätkas teadustööd Karolinska haigla kuningas Gustaf V uurimisinstituudis Stockholmis.[2] Schlossmanni teadustöö sel perioodil on seotud reumatoidartriidi serodiagnostikaga. Koostöö instituudi rajaja ja juhataja tuntud sisehaiguste arsti ja reomatoloogi Nanna Svartziga andis talle juurdepääsu moodsale teaduslaborile, tippteadlaste seltskonnale ja kirjastamisele ingliskeelsetes teadusajakirjades, kus ilmus kümne aasta jooksul umbes 20 teadusartiklit, mille kaasautor ta oli.[1]
