Karjalased (enesenimetus karjalaižet) on läänemeresoome rahvas, kelle traditsiooniline asuala on Karjalas. Karjala keelt oskab tänapäeval vaid osa karjalastest.
Nimetused
Karjalased
Elukoht
Enesenimetus
Märkused
Päriskarjalased ehk vienakarjalased
Karjala põhja- ja keskosas
karjalaine, karjalaižet
19.–20. sajandil hakkasid seda nimetust kasutama ka teised karjalased. Nimetust on seostatud karjapidamiseks soodsate loodusoludega, aga ka kariderohkete vetega.[1]
Läänemeresoomeliseks peetava arheoloogilise ainese hulk hakkas Karjala kannasel kasvama alates 7.–8. sajandist. Sellest sai karjalaste tuumikala, kus 12.–14. sajandiks oli välja kujunenud omanäoline tugev kultuurirühm, mis tegeles peamiselt põlluharimise ja karjakasvatusega ning lisaks veel küttimise, karusnahakaubanduse ja kalastamisega. Karjalaste kultuuriline ja ilmselt keelelinegi mõju kandus edaspidi naaberaladele, eriti põhja ja loode suunas Savosse, mille materiaalne kultuur hakkas 11.–12. sajandil muutuma karjalapäraseks. Ühe versiooni kohaselt oli tegu karjalaste äraliikumisega "idaslaavi ülemvõimu" eest. Karjalastest (või täpsemalt muinaskarjalastest) väljakujunenuks on peetud isureid ja vepslasi. Seejuures toimus ka Isurimaal 12.(?)/13.–14. sajandil karjalastumine.[1][2]
Varased kirjalikud allikad
Vene leetopissides on karjalasi esmamainitud 1143. aastal.[1] Nimetatud on mitmeid karjalaste sõjakäike Hämemaale (1143, 1191 koos Novgorodiga, 1228).[3] Sada aastat pärast esmamainimist olid nad juba Novgorodi ees maksukohuslased ja 1270. aastatel liideti ametlikult Novgorodi vürstiriigiga. Kohalik autonoomia säilis seal suhteliselt tugevana ning Isuri- ja Vadjamaaga sarnast venestumist ei toimunud. Karjalat (Kyrjala, Kaerjaland, Karela) tunnevad ka Skandinaavia ja Islandisaagad.[1][2] 1320. aasta paiku kirjutatud rootsikeelseEriku kroonika teatel olid 1187. aastal toimunud Rootsi linna Sigtuna põletamise taga karjalased, kes poliitiliselt allusid Novgorodile. Enn Tarvel on selle väite usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud ja leidnud, et 14. sajandi alguse (kroonika kirjutamise aja) poliitilistes oludes tahtis Rootsi lihtsalt näidata, et Novgorod ja karjalased on juba alates 12. sajandist Rootsile ohtu kujutanud.[3]
Rootsi ja Novgorodi/Venemaa vahelised sõjad
1249. aastaks oli Rootsi vallutanud Häme ja nihutanud oma piiri Kymi jõeni. Paganlike läänekarjalaste ja neid allutada üritava Novgorodi vastasseisu sekkus 1293. aastal Rootsi, kes vallutas Karjala kannase lääneosa ning rajas Viiburi linnuse. Pähkinäsaari rahulepinguga (1323) jäi kannase lääneosa Rootsile ja kogu praegune Ida- ja Põhja-Soome Novgorodile. Vene-Rootsi sõja (1590–1595) käigus vallutas Rootsi ajutiselt kannase idaosa, mis põhjustas osade sealsete karjalaste pagemise Tverimaale, pannes nii aluse Tveri karjala asurkonnale ja tverikarjala keelele. 1595. aasta Täyssinä rahuga läks Rootsi kätte praeguse Soome põhjaosa (sh Lapimaa). Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga (1617) sai Rootsi endale ka Karjala kannase idaosa, Laadoga põhjaranniku (Käkisalmi lään) ja praeguse Põhja-Karjala. Rootsi katse nende alade rahvastikule luterlust peale suruda ning maksude tõus tingis karjalaste massilise (hinnanguliselt 25 000 – 30 000 inimest) väljarände, mis taas suundus peamiselt Tveri piirkonda. Järjekordne Vene-Rootsi sõda (1656–1658) viis uuesti karjalaste lahkumisele kannaselt, kuna kardeti Rootsi kättemaksu Vene vägedega koostöö tegemise eest. Tühjaks jäänud aladele viidi luterlastest asunikke Ida-Soomest.[1]
Tverikarjalaste asualad (1851. aasta kaardil)
Alates 18. sajandi algusest muutus Vene-Rootsi vastasseisus edukamaks pooleks Venemaa. Põhjasõja tulemusel sai Venemaa endale kogu Karjala kannase (sh Viiburi) ja Laadoga põhjaranniku. Vene-Rootsi sõja (1808–1809) järel läks Venemaale kogu Soome. Loodud Soome suurvürstiriigi koosseisu kuulus ka Karjala kannas (välja arvatud lõunaosa) ja Laadoga põhjarannik. 19. sajandi soome rahvuslaste meelest olid karjala murdeid soome keele osa ja karjalased soome rahvuse osa. Idee kokkukuuluvusest soomlastega levis tasapisi ka karjalaste seas, kel oma rahvuslikku liikumist ei tekkinud. Selline areng ei meeldinud Vene riigile, kes püüdis karjalasi kiiremini venestada.[1]
20. sajand
Pärast tsaarivõimu kukutamist 1917. aastal hakati Ida-Karjalas toetama Karjala autonoomia ideed. 1918. aastal levis soov ühineda vahepeal iseseisvunud Soomega, mille toetuseks saabus sinna ka Soomest vabatahtlikke. 1920. aastaks saavutasid enamlased kontrolli Ida-Karjala üle ja lõid seal Karjala Töökommuuni. Kümned tuhanded karjalased lahkusid uue võimu eest Soome. Töökommuuni ametlikud keeled olid vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega ei tegeletud. 1923. aastal muudeti Töökommuun Karjala ANSV-ks. Karjalaste osakaal ANSV-s langes, kuna sellega liideti peamiselt venelastega asustatud alasid Äänisjärve põhja- ja idakaldal ning Karjalasse viidi palju muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere – Läänemere kanali rajamisega aastatel 1931–1932.[1]
"Onu Remuse jutte" karjala keeles (1939)
1920. aastail said ka Tveri karjalased rahvusliku autonoomia. Loodi 45 rahvuskülanõukogu ja 1931. aastal moodustati nende alusel neli rahvusrajooni (Lihhoslavl, Tolmatši, Rameški, Maksatihha, 1935. aastal lisandus Kozlovo). Võeti kasutusele ladina tähestikul põhinev tverikarjala kirjakeel, avati karjalakeelne õpetajate seminarLihhoslavlis ja karjala keelest sai õppeaine kohalikes koolides. Ilmuma hakkas karjalakeelne ajaleht Kolhozoin puoleh (hiljem Karjalan toži). 1937. aastal liideti viis rahvusrajooni Tveri-Karjala rahvusringkonnaks. Umbes 150 000 Tveri karjalasest 58% jäi rahvusringkonna piiresse, moodustades umbes 54% selle elanikest. Väljapoole ringkonna piire jäänud Tveri karjalastele rahvuslik-kultuurilised õigused ei laienenud.[1]
1937. aastal Karjalas soome keel keelustati ja võeti selle asemel kasutusele D. Bubrichi juhtimisel loodud kirillitsal põhinev ja paljude vene laenudega karjala kirjakeel. Uus kirjakeel võeti kasutusele ka Tveris. 1939. aastal Tveri-Karjala rahvusringkond likvideeriti ja kogu sealne ühiskondlik elu (sh haridus) muudeti venekeelseks.[1]
Talvesõja tulemusena loovutas Soome NSV Liidule Karjala kannase ja Laadoga põhjaranniku alad, kust enne maade üleandmist evakueeriti Soome kodanikud, kes asustati ümber riigi teistesse piirkondadesse. NSV Liit omakorda asustas saadud alad venekeelse elanikkonnaga. Karjala ANSV muudeti 1940. aastal Karjala-Soome NSV-ks, kuid selle territooriumi hulka ei kuulunud enam Karjala kannas, mis liideti Leningradi oblastiga.[1]
Soome keelt tunnustati Karjalas vene keele kõrval taas ametliku keelena. Karjala kirjakeel ja selles välja antud kirjasõna kadusid käibelt. Jätkusõjas vallutas Soome enamiku Ida-Karjalast, mille elanikkond oli evakueeritud sõja jalust Nõukogude tagalasse. Sõja lõppedes tagastas Soome selle ala NSV Liidule. 1956. aastal muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Tööstuse arengu ja industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine. Linnades sagenesid karjalaste abielud muulastega ja nende lapsed kasvasid üldjuhul üles venekeelseina.[1]
1897. aasta Venemaa rahvaloenduse tulemused näitavad, et karjalaste üldarv on 1835. aastaga võrreldes kasvanud, seda eeskätt Tveri karjalaste arvel: Venemaal elas karjalasi 208 101, neist Tveri kubermangus 117 679, Novgorodi kubermangus 9 980, Aunuse kubermangus 59 414, Põhja-Karjalas (ehk Viena Karjalas ehk Valge mere Karjalas) 19 522. Karjalaste arv kasvas 20. sajandi paaril esimesel aastakümnelgi, saavutades Nõukogude Liidus 1926. aasta rahvaloendusel peaaegu kahe ja poolesaja tuhande piiri: karjalasi loendati 1926. aastal 248 120 (Tveri ja Moskva oblastis – 140 567, Karjala ANSV 100 781, mujal 6 772).[4]
1939. aastal loendati Venemaal kokku 253 800 karjalast (neist Karjalas 108 600). 2002. aastaks oli karjalasi järel 93 344. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 60 815 karjalast.[5] Karjalaste arvukuse languse peamisteks põhjusteks on venestumine ja negatiivne iive.
Väga kiires tempos on vähenenud tverikarjalaste arvukus. Veel 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast,[6] kuid 2002. aastal vaid 14 633.[7]
Kuigi 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis, on nende osakaal sealsetest elanikest vaid 9%. Enamik Vabariigi elanikkonnast on venekeelne ning suurem osa neist pole sündinud Karjalas. Enamik Vabariigi karjalastest elab linnades.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 363 karjalast.[8]2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 290 karjalast (112 meest ja 178 naist). Neist ühegi emakeel ei olnud karjala keel (229 oli vene keel, 23 eesti keel ja ühel soome keel) ja 153 olid Eesti kodanikud.[9]
Vabariigi administratsioonil on programmis ka toetus soome-ugri kohalike keelte arendamiseks. Karjalas ilmuvad ajalehed kõigis põlisrahvaste keeltes – oma leht on nii põhja- kui ka lõunakarjalastel, vepslastel ja soomlastel. Toetust saab ka raamatute, tele- ja raadiosaadete soomeugri keeltes väljaandmise puhul. Omakeelne kirjandus, teatrietendused ja folklooriansamblid saavad küll toetust, kuid loomingut korraldatakse olukorras, kus inimesed omavahel keelt tegelikult ei räägi. Näiteks lõunakarjalakeelne leht Oma Mua toimib 90 protsendi ulatuses toetustelt ja vaid kümme protsenti suudetakse ise teenida. Põhjakarjalaste dialektis ilmub Vienan Karjala, vepsa keeles Kodima ja soome keeles Karjalan Sanomat.[10]
Kool
Koolis toimub suurem osa õppest vene keeles. Võimalik on saada paar keeletundi karjala keeles. Arvuliselt on aga võimalus karjala keeles õppida suurenenud. Kui 1989. aastal õpetati karjala keelt 11 koolis, siis 2007. oli see juba 53 koolis, enamasti maal. Keskmiselt õpib ühes koolis karjala keelt 40 noort.[10]
Muusika
Karjala rahvamuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on tšastuškalaadne improviseeritud tekstiga niinimetatud piirileikkilaulu.[viide?]
Kõige varajasem karjalakeelne tekst, mis teadlastele on teada, pärineb 12.–13. sajandist. See on tohtkiri, mis leiti väljakaevamistel Novgorodist. See on kirjutatud kirillitsas ja puudutab loitsimist.[10]
Karjalased tarvitavad toiduks palju kala. Kala tarbitakse nii kuivatatult, värskelt kui ka soolatult ning samuti süüakse palju kalamarja. Kaladest tehakse suppi, kalavormi, pirukaid, kooke ja kotlette. Tihti lisatakse kalatoitudele piima.[viide?]
Palju tarbitakse ka liha ja kõiksugu köögivilju. Samuti tarbitakse palju marju ja seeni, mida Karjala metsades leidub rohkesti.[viide?]
Maitseaineid kasutatakse vähe. Valdavalt piirdutakse soola ja suhkruga.[viide?]
Palju valmistatakse ka erineva täidisega pirukaid.[viide?]
12. sajandil, kui Karjala sattus sõltuvusse Novgorodi feodaalvabariigist, võtsid karjalased omaks õigeusu. Kaugematel ääremaadel (näiteks Valge mere Karjalas) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil hakkas laialdaselt levima ateism, sajandi lõpul ka uususundid.[1]
.jpg)
